Juhtkiri ⟩ Betoonist kultuuri ilu

Tänase Postimehe kultuuriküljed kirjutavad Kumu olevikust ja tulevikust – sealse püsinäituse uuenduskuurist. Muuseumi senist käekäiku vaadates võib aga öelda, et selle ehitamine oli ainuõige otsus. Kui riikliku kunstimuuseumi vajadusest räägiti juba sõjaeelse vabariigi ajal, siis tegudeni jõuti selle aastasaja alguses. Toona olime palju vaesemad ja väljendati kõhklusi, kas nii suur projekt ennast tõesti ka ära tasub. Nüüdseks aga Eestit enam Kumuta ette ei kujuta.

Muuseum on 15 aasta jooksul pakkunud nii eestlastele kui välismaalastele hindamatuid emotsioone. Loodud on võimalusi rahvusvaheliseks koostööks ja Eestit kultuuririigina kõvasti edasi viidud. Meie kunsti suurteostel on väärikas koht, kus olla. Suuremas plaanis on muuseumid kui sellised olnud Eesti riigile suur edulugu – nende külastatavus on aastatuhande vahetusega võrreldes kaks korda kasvanud. Uhke on olnud jälgida, kuidas digiriigi kuvandit on näituste kaudu pidevalt hoitud ja edasi arendatud. Nüüdseks on kõigile selge, et muuseum ei pea olema igav koht, kus peale klaasi taga olevate vanade asjade midagi muud ei leidu. Kumu on kõige selle osas teed näidanud.

Üks on kindel – kultuurivaldkonnas tasub igal juhul ka majadesse investeerida.

Väikse miinusena võib tagantjärele nuriseda ehitise suuruse ja asukoha üle. Kunstimuuseumi populaarsuse tõttu saab öelda, et maja kipub kohati isegi väikseks jääma. Aastate jooksul on ka selgeks saanud, et osa turiste pole liikumisvõimelised, ja kui buss otse muuseumi ukse ette ei vii, siis sinna nad ei jõua. Isegi vaatamata kenale võimalusele läbi Kadrioru pargi jalutada jääb Kumu kesklinnast natukene liiga kaugeks ja see probleem ei kao ka tulevikus, kui turism taas jalad alla saab.

Seda kogemust tuleks arvesse võtta uute kultuuriobjektide planeerimisel. Kultuuriminister Anneli Ott väljendas saates «Minister risttules» arvamust, et kultuur peaks jõudma ka Tallinnast väljapoole. Selles pole iseenesest kahtlustki, kindlasti aitaks suurte kultuuriobjektide pealinnast kaugemale viimine omajagu kaasa regionaalse olukorra paranemisele. Aga suures tuhinas tuleks jälgida, et meie tähtsaim linn ja eriti selle keskpaik, kuhu turistid kõige enam jõuavad, ei jääks kultuurita ja ainult kaubanduspindade meelevalda. Turistide jaoks on just Tallinna kesklinn Eesti visiitkaart, meie riigi nägu.

Üks on kindel – kultuurivaldkonnas tasub igal juhul ka majadesse investeerida. Betoonist kultuuril on oma ilu, nagu Kumu seda väga hästi tõestab. Nagu kõigega, ei tohi ka sellega üle pingutada, ja koroonaviiruse tõttu palju kannatanud kultuuri loojaid rahajagamise käigus unustada. Kuid võimaluste piires tuleb mõelda ka suuremalt viirusvabale tulevikule. Palju õnne sünnipäevaks Kumule ja ilusat õitsemist eesti kultuurile!