Looduskalender ⟩ Hallhülged kogunevad poegimiseks saartele

Ja kraadiklaas ei taha kuidagi nullpügalast allapoole venida, isegi mõnusad krõmpsuvad jääpurikad majaräästas on lõpuni tilkunud ja hetkeks pilve vahelt välja hüppav päikesekiir soojendab rõdulistuja selga.

Sitsikleidist poisiklutini

Ja õues on mida jälgida, maranapõõsa kohal hüplevad sääsed rõõmsas tantsuhoos. Varblasesädin on läinud nii valjuks, nagu oleks suur suvi käes. Aga on vaid suur sula ja ilmselt läheb külmaks taas neljapäeval, kui täiskuu oma sinaka valgusega meie peale hingab. Aga seni lasevad rasvatihased oma kevadlaulu – veel mitte nii nagu täies kevades: sitsikleit-sitsikleit, vaid nii nagu tihaselaulu kirjeldavad rootslased – nagu pumpaks vana käsipumbaga rattakummi täis. Puuklutid, õige nimega puukoristajad, veel pikka vilet ei lase, aga klutivad küll. Ja selles kõiges on juba nii palju kevadet.

Kuremäe allikasse suplema

Kevadet on eelkõige aga valguses, sügisene väsinud päikesekaamos on asendunud rõõmsa säraga. Sellisega, mis inimestel vere käima paneb, noh, kohe peab rändama minema. Jah, toast vaadatuna paistab ilm ilusam ja mõnusam kui õue sattudes, aga minna saab autoga, kasvõi Viljandisse sambatantsu tantsima. Aga praegu on hea aega ka endale keha puhastuseks vett tuua, otsides üles kodukoha allikad. Ja kuigi õige supluspäev 19. jaanuaril on möödas, käisin mina end kastmas Kuremäe allikas. Hea soe ja mõnus on praegu end terviseallikasse kasta, aga allikavesi annab teistmoodi energia kui tavaline jääaugusuplus. Minge ja proovige ning tooge koju ka pudelitäis eluvett.

Kas tuleb ka jäämägesid?

Omamoodi elu on praegu ka meie suurimal järvel, Peipsil. Paarikümne sentimeetri paksune jää on täis sulalund, kollast vett, kalamehi, jalutajaid ja mootorsaane. Aga pikki kallast on toimunud juba ka esimene murdumine, seega ilma külmata võib veelahe mingil hetkel väga laiaks venida. Kalamehed loodavad ikka külma, sest parim kalapüüdmisaeg algab veebruari lõpus, kui järvele tuleb ka Kalaküla. Tauno Laasik ütleb, et kui praegu saab kalasikutaja päevas 3-4 kilo ahvenat ja kiiska, siis kuu aja pärast näkkab paremini. Ta ütleb ka, et lutsud on ära kudenud, omamoodi elamus oli olnud näha madalas vees peegelsileda jääkaane all kollase seljaga lutsu ringi ujumas, aga nüüd on lumi peal ja näeb vaid seda kala, mis kätte saab.

Hallhülge huilged merel

Jääga on halvemini meie rannameres, kui Väinameres seda üksjagu siiski on, siis pole teada, kas seda jätkub ka veebruaris jääle poegivatele viigerhüljestele. Aga hallhülged juba kogunesid eelmisel nädalal saartele, seda võib vaadata Looduskalender.ee lehelt. Praegu on vaiksem aeg, aga arvatakse, et hülged teevad enne poegimist veel ühe toitumistiiru meres ja siis tulevad ühel tuisusel veebruarialguse hommikul tagasi ning siis on saar täis pisikesi valgeid manguva lapsenutuga hülgepoegi. Aga ka praegune helipilt huilgavate hülgeemade häältega on erakordne. Nüüd on põnev näha, kas vana rootsi talvepoolitaja, paavlipäev 25. jaanuaril toob esimese hülgepoja jääle või on ka see päev nihkes kaks nädalat?