De iure aukodanik (2)
23. jaanuar 2021, 00:01
/nginx/o/2021/01/22/13590717t1h6f35.jpg)
Juriidiline süü ja süüdistus on rangelt isiklikud. Ja teistmoodi aeguvad. Näiteks kohtuasja aegumisel on selge juriidiline piir. Eks põhjusega. Au ja häbi ei ole nii rangelt isiklikud. Need on kollektiivsed. Kollektiive on muidugi erinevaid. Et reformierakondlik Tartu linnavalitsus tahab esile tõsta pikaajalist ja toekat reformierakondlast, on mõistetav. Selline on Reformierakonna au.
Mitte aga Tartu.
Sestap teatasid paljud inimesed sotsiaalmeedias, et neil on praegu piinlik tartlane olla. Kuigi nad ise pole ses asjas midagi valesti teinud. On piinlik, jah. Küllap oleks ka väga paljudel tallinlastel piinlik, kui Edgar Savisaar kuulutataks Tallinna aukodanikuks. Edgar Savisaar, rõhutan, on de iure igati süütu, kohus pole teda süüdi mõistnud. (Ja ega see, milles Neinar Seli kohtulikult süüdi mõisteti, polnud mingi eriline roim.) Eetika, au ja kohtulik õigus langevad ideaalis kokku. Ideaalis. Näiteks on lühend JOKK – juriidiliselt on kõik korrektne. See on kitsendus – ainult juriidiliselt on kõik korrektne. Au ja häbi on seevastu tundeasjad. On au- ja häbitunne. Sellega on viimasel ajal poliitilise sfääris üldse kehvasti. Neinar Seli võib de iure Tartu aukodanikuks kinnitada küll. De iure.