23. veebruaril 1922. aastal ilmus Tartus, Petrogradi tänav 9 (praegune Narva maantee) asunud Eestimaa võõrastemajasse keegi noormees, kes toa võttis ja ette näitas Sangaste vallavalitsusest Eduard Simsoni nime peale välja antud isikutunnistuse. Varsti noormees lahkus. Toaukse avamisel selgus, et noormees sängi pesu, teki ja aknaeesriided oli ära varastanud. Kõige selle juures oli aga üks kummastav asjaolu – politseile oli nimelt teada, et Eduard Simson oli juba kuu aega tagasi surnud.
27. jaanuaril 1922 oli Sangaste valla kaupmees Eduard Simson Valgast teel kodupoole. Ta oli linnas käinud oma poe jaoks kaupa ostmas, paraku aga jäi see mehe viimaseks kaubareisiks.
Jõudnud Sooru valla piiridesse, langes Simson varitsuse ohvriks. Talle löödi nüri esemega kolm-neli hoopi pähe, mis purustasid kukla- ja meelekoha luud. Ühes verevalangutega ajus oli surm silmapilkne, järeldas kohtu-arstiline ülevaatus. Simsoni taskust oli ära võetud rahakott vähese raha ja isikutunnistusega, reelt aga oli röövitud tuletikke ja paberosse, mille mees plaanis oma kaupluses müügile panna.
Politseile oli loomulikult selge, et võõrastemajas ööbinud mees pidi olema kas üks Simsoni tapjatest või vähemalt neid tundma.
Öömaja teenija andis tunnistuse ning kirjeldas Tartu kriminaalpolitseile seal ööbinud meest. Mõne kuu möödudes oligi uurijatel kahtlusalune teada. Noormees oli Lootuse 3-6 elutsev, Urvastest pärit 31aastane Aleksander Haind.
Kriminalistid tegid kiirelt selgeks, et tapjaid oli mitu, seda kinnitas ülekuulamisel ka Haind. Politseil ka teised kahtlusalused kiirelt kindlaks tehtud – 27aastane Julius Undrus ja 20aastane August Ruutnik. Kumbki aga ennast ülekuulamisel üles ei tunnistanud, selle asemel väitsid nad end olevat sõprade juures. Kõik sõbrad, keda nad nimetasid, aga tunnistasid, et Undrus ja Ruutnik on neid palunud andma valetunnistusi.
Politseilisel ülekuulamisel seletas Haind, et tema 26. jaanuaril 1922. aastal oma isa kodust Urvaste vallast rongiga Valka sõitnud. 27. jaanuaril saanud tema Valgas uulitsal kellegi Saarmanniga kokku, keda Valgas sõjaväeteenistuses tundma õppinud. Saarmanni ja ühe kolmanda noormehega asutud pummeldama, seejuures käidud ka ühe lõbunaise juures.
Uulitsal küsinud Haind oma kaaslaste käest raha, mis tema viina eest välja andnud. Saarmann lubanud raha tegema minna, ümisedes seejuures laulusõnu: «Kui anna heaga, siis peaga...» Kolmekesi läksid Tartu maanteed mööda Paju mõisa poole edasi. Maanteel pidas Saarmann ühe maamehe hobuse kinni ja löönud maamehele mingisuguse asjaga mitu korda pähe. Siis võttis Saarmann maamehe taskust rahakoti, pööras hobuse ümber ja lükkas tapetu ree pealt maha. Maamehe surnukeha matsid mehed lumme ja sõitsid kolmekesi tapetu hobusega linna tagasi.
Saarmann andis Haindile rahakoti ühes 200 marga rahaga ja tapetu isikutunnistuse, sealjuures tähendades, et isikutunnistus oleks hea kuhugi võõrastemajasse maha jätta. Järgmisel päeval sõitis tema Valgast Tartu, kus ta 23. veebruaril võõrastemajas varguse toime pani. Simsoni rahakoti müüs Haind Tartu turul maha.
Kui politsei Aleksander Haindile aga kahtlusaluste pilte näitas, tunnistas mees kõhklematult, et just Saarmani nime all esines mees, kelle pärisnimi oli Julius Undrus. Ka Ruutniku tundis ta ära.
Politsei oli Rutniku ja Undruse juba varem Valga maakonna vangimajja paigutanud. Kui Aleksander Haindi üle kuulati, märkasid kriminalistid mehe palitu varrukate peal värskeid vereplekke. See laskis oletada, et mõrtsukas ka hiljuti mõne veretöö on toime pannud. Pika puiklemise järele tunnistas ta viimaks üles, et on 12. mai õhtul Riia maanteel raudteesilla lähedal mäenõlvaku peal tundmata maamehe kiviga kas surnuks või uimaseks löönud ja paljaks röövinud.
Et sellest kuriteost kriminaalpolitseile veel teada polnud antud, sõitis agent mõrtsuka ohvrit otsima. Selgus, et ta Ropka valla Räni mõisa elanik Hans Alla on. Viimane oli 12 mail Pataste laadal käinud ja umbes kella 9 ajal õhtul sooja peaga linnast välja sõitnud. Alles kodu lähedal toibunud ta saadud hoobist ja leidnud, et temalt ligi 3000 marka, isikutunnistus ja taskukell ära on röövitud. Taskukell ja osalt raha saadi röövmõrtsuka Haindi juurest kätte, kuna ta ise kindlamasse kohta paigutati.
Ruutnik ja Undrus endid süüdlasteks ei tunnistanud. Julius Undrus väitis, et tema veetis terve päeva oma armukese Kristiine Jaanitse korteris, õhtul kutsus Ruutnik teda aga Osvald Sulalätte korterisse jooma. Käinud ta kuskil pole, Haindi ei tunne ja tunnistajaid mõjutanud pole. Ruutnik väidab samuti, et oli koos oma pruudi Auwertiga Osvaldi juures joomas.
Aleksander Haind on juba enne röövimise eest 12-aastalise sunnitööga karistatud, August Ruutnikul oli all kaheksakuuline vangistus varguse eest. 21. detsembril 1922 kogunes kohus, et meeste saatuse üle otsustada. Undrus end jätkuvalt süüdi ei tunnista, küll aga on närviline ja kärsitu, jälgib pingsalt tunnistajate käitumist. Ruutnik samuti end süüdi ei tunnista, pealtnäha on ta täiesti ükskõikne. Ta kuulab tunnistajate seletusi rahulikult, justkui ei puutukski asi temasse. Ainsana tunnistab end süüdi Haind, kuid mitte ettekavatsetuses. «Peab ennast täiesti külmavereliselt üleval, keski ei suuda nähtavasti tema peale mõjuda, ükski näojoon ei liigu, nagu istuks süüpingis muumia,» kirjutab Lõuna-Eesti 23. detsembril 1922.
Kõige enam emotsioone näeb kohtus muidugi ohvri abikaasa näol, kes vihaselt oma kallima mõrtsukaid vahib, vahepeal huuli närides ja pisaraid pühkides.
21. detsembril 1922 mõistis Tartu-Võru rahukogu Undrusi kõikide õiguste kaotamisega 20 aastaks, Ruutniku 13 aastaks 4 kuuks, Aleksander Hindi 12 aastaks sunnitööle, lisaks kõigilt veel 1000 marka kohtumaksu. Otsuse võtsid Haind ja Ruutnik vastu naljana, külmavereliselt. Ruutniku nägu oli naerul, Undrus oli aga otsuse väljakuulutamise ajal vihane, kiristas hambaid ja oli ärritunud.
Kohtupalat, kuhu süüalused Ruutnik ja Undrus edasi kaebasid, kinnitas rahukogu otsuse.
Allikad:
Postimees, 20 mai 1922
Koit, 14.06.1923
Waba Maa, 24. detsember 1922