Vikerkaar loeb. Siirderiitused, eesti keelde siiratult

Kui 19. sajandil oli religiooni, rituaali jmt teemadele lähenetud evolutsiooniliselt, püütud leida sotsiaalsete institutsioonide päritolu ja uurida nende arengut, siis 20. sajandi algul pöördus tähelepanu pigem nende institutsioonide funktsioonidele ühiskonnas. Prantsuse antropoloogias sai valitsevaks Durkheimi sotsioloogiline funktsionalism, mille vaimus alguses tegutses ka van Gennep, kuni hilisem vastasseis Durkheimiga tema karjäärile saatuslikuks sai. Ehkki tänapäevalgi mõjuvad tema mõtted värskena, jäi raamat ilmumise järel suhteliselt märkamatuks ning laiem tunnustus saabus alles 1960. aastal, kui teos tõlgiti inglise ja seejärel kiiresti juba mitmesse teisegi keelde.

«Siirderiituste» tähtsus ja originaalsus seisneb selles, kui süsteemselt see «analüüsis tseremooniate ja rituaalide rolli inimelu erinevate staadiumide ja nendevaheliste üleminekute markeerimisel», tuues seejuures ka esile siirderiitustele omase universaalse mustri (Toomas Grossi järelsõna, lk 228). Siirderiitused markeerivadki siiret – olgu ühest vanusegrupist või sotsiaalsest rollist teise või ka eri seisundite vahel, sünni ja surma puhul olemise ja olematuse läve ületamist, aga ka eraisiku teisenemist ametikandjaks, jne, kusjuures nende ülesandeks on muuta niisugused üleminekud ohutuks ja sujuvaks.

Niisugustel puhkudel peetavad riitused võivad olla pealtnäha küll väga kirevad, kuid nende aluseks, leiab van Gennep, on üsna ühetaoline kolmeosaline struktuur: alguses riituse läbi pühitsetavaid argielust lahutavad irrutusriitused; siis vaheriitused, mis võivad tihti kesta märkimisväärselt pikka aega ning tähistavad initsieeritava eristaatust; ning lõpuks ühendavad riitused, mis märgivad tema taasühinemist ühiskonnaga juba uues staatuses.

Neid faase eritles van Gennep väga ulatusliku materjalikogumi abil, mille koondamisel oli talle abiks laialdane keelteoskus (ta valdas muuhulgas inglise, saksa, vene ja hollandi keelt). Materjali mahukus muudab «Siirderiitused» ka väga kirevaks ja eksootiliseks lugemisvaraks, kus nt initsiatsiooniriituste peatükis tulevad ühe hingetõmbega jutuks neitsid ja pühad prostituudid (lk 118) või kus kristlik ristimistseremoonia leiab paralleeli ühe Gaboni nimeandmisriituse näol (lk 80).

Samas on stiil väga tihe ja kohati isegi pisut konspektiivne – muidu polnuks seda materjali ka võimalik ühte kleenukesse köitesse suruda. Näiteks leheküljel 127, kus kirjeldatakse noviitsi preestriks ordineerimist Bagdadi ümbruse mandadel, loobub autor isegi terviklausetest: «...kuuekümne igasugusest roojusest puhta päeva kogunemiseks kulub teinekord neli-viis kuud. Toitumisalased tabud; almused. Preestri spetsiaalne ülesanne on korraldada varrud. Piiskopi ülesanne on korraldada laulatus.»

Üks hilisemas antropoloogias vahest kuulsaimaks saanud van Gennepi idee oli vaheperiood ehk liminaalne periood, siirderiituste keskmine ja tihti ajaliselt pikim osa. Selle vahepealsuse ehk liminaalse faasi kirjutas hiljem kuulsaks Victor Turner, kes iseloomustas seda ambivalentsena ja oma eripäraseid reegleid ja norme omavana ja tänu kellele on liminaalsus saanud sotsiaalteadustes erakordselt – võiks lausa öelda, kohati anekdootlikult – laialdaselt kasutatavaks, kuni ärikonsultatsioonide ja benji-hüpete analüüsini välja (tuginen siin taas Toomas Grossi järelsõnale, mille väärtuslikkus peaks olema juba selgeks saanud).

Samas on «Siirderiitused» pälvinud ka kriitikat, raamatule on ette heidetud teoreetilist nõrkust – mis siiski võib osutuda ka vooruseks: kuna van Gennep ei ole oma materjali viimsete järeldusteni läbi analüüsinud, jääb tänapäevagi lugejale vabadus ise edasi mõelda.

Selle veidi enam kui sada aastat tagasi ilmunud teose puhul ei ole tõepoolest praegugi vaja karta, et see oleks kohaldatav vaid ajas või ruumis kaugetele ja marginaalsetele asjadele. Vaadates eile meie planeedi arvatavasti tähtsaimat siirderiitust – Ameerika Ühendriikide kodaniku pühitsemist sellesama riigi presidendiks –, võisin selles kerge vaevaga eritleda van Gennepi kolme riitusefaasi.

Riituse esimene etapp viis valitud presidendi Joe Bideni kirikusse, kus pidulik missa irrutas ta tema argisest rutiinist ning juhatas sisse järgmise toimingu – ruumilise siirde Kapitooliumile, kus pidi aset leidma ametissevannutamine. Ruumilist siiret on van Gennep käsitlenud eraldi, aga ka osana suuremast initsiatsiooniriituste kobarast; oluline võib sel puhul olla ka initsieeritava lahutamine maast, kandmine või muul moel transportimine maast kõrgemal, ja sellega saavad mustad soomustatud limusiinid muidugi suurepäraselt hakkama.

Kapitooliumile saabumisel algab vahefaas, liminaalsus. Uksel seisatanud ja lehvitanud – kahtlemata rahvale, valijaile; kuid siin võib näha ka lahkumisviibet päikesealusele maailmale –, suundutakse suure hoone pikkadesse (võimu)koridoridesse, läbitakse teatud vahemaa kõrvaliste isikute eest varjatult, otsekui maa sisimas, kahel pool relvastatud sõdurite spaleer – see kõik lisab tseremooniale müsteeriumi aspekti.

Siis saabuvad initsieeritav ja teised osalised rõdule avaneva ukse juurde, hõigatakse välja nende nimed, initsieeritav väljub taas päikese alla ja on nüüd tähtsaima riituse, ametivande andmise toimumispaigas. Järgnevad sõnalised riitused – kõned, luulelugemine – ning seejärel jumaliku väega (mida kehastab käe all hoitav piibel) tagatud tõotus pidada ametit oma parima võimise kohaselt. Taasühendamisriitusteks võiks lugeda järgnevat sõjaväeparaadi ülevaatust, pärgade asetamist Tundmatu Sõduri monumendi juurde (omamoodi ka lepitusriitus surnutega), korteeži Valgesse Majja, mis lõpuks toimetab ametisseõnnistatu ka tema uue staatuse jaoks ettenähtud asukohta – uude normaalsusse, kus hakkab kulgema tema uus argipäev.

Või, kui veidi veel edasi mõelda, siis võiks ehk siduda kõik loetletu veelgi pikemasse tsüklisse, kus ametisseõnnistamise riitused on irrutus, presidendi ametiaeg liminaalsus, liminaalsuse lõpetab uus valimiskampaania oma riitustega, ning valimispäevast algab taasühendamine, mis päädib presidendi ametist lahkumisega uue presidendi ametisseõnnistamisel. Mis omakorda tähendab, et eile tseremoonialt puudunud Trump ei ole rituaalselt ametist lahkunud... Seega on van Gennepi raamatul eluline rakendus missugune.

Lõpuks paar sõna tõlkest. See on hea, nagu võibki oodata, kui tõlkija on Anti Saar ja raamatul liiatigi on lausa kolm toimetajat – kaks sisu ja üks keele alal. Kriitikat seetõttu eriti teha ei õnnestugi; võib vaid mainida mõnd apsu, mis tunduvad nii võimsa tandemi puhul üllatavad. Nii jääb leheküljel 50 silma, et mainitakse «Rubiconi» ületamist – aps, mida olen märganud mujalgi. Ladina keeles oli selle kuulsa nire nimi siiski Rubico, genitiiv Rubiconis (itaalia keeles Rubicone), millest paljud Euroopa keeled on tõesti tuletanud n-lõpulise vormi. Eesti keeles on meil aga tavaks võtta nimesid üle nominatiivi põhjal – seega nagu Venus, mitte Venera, nii ka Rubico, mitte Rubicon. Leheküljel 16 rõõmustab pahaaimamatu lugeja silma «uurimisöö» pro uurimistöö; leheküljel 93 on Austraalia hõimu initsieerimisriitustes noviits «põõsas», kui arvatavasti oli mõeldud sisemaa võserikku (ingl k bush); leheküljel 114 kohtame üllatuslikult «babtisteeriumi» pro baptisteeriumi; leheküljel 117 avastame, et neofüüt peseb guru suurt varast, ning leheküljel 118 on korduvalt eksitud sõna «šeik» käänamisega – mis peaks omastavas käändes olema šeigi, mitte šeiki.

Kuid need näpukad väärivad põhiliselt märkimist vaid oma humoorikuse poolest. Raamat on hea, tihe ja nõudlik tekst ladusalt ja loetavalt tõlgitud – igapidi kiiduväärne ja soovitatav lugemine. Loetagu siis!