Tellijale
Eesti mees, kes lendas parun Münchhausenina tuumapommil (1)
20. jaanuar 2021, 00:01
/nginx/o/2021/01/19/13584929t1h3b7b.jpg)
Kuuekümnendad võeti maailmas vastu suure tuumavaimustusega – tuumarelvad tasakaalustasid külma sõja pingelisi olusid, tuumaenergial plaaniti aga liikuma panna nii lennukeid, ronge kui laevu. Laevad liiguvad aatomireaktoreil tänaseni.
Tuumarelvastust täiendati ning riigid, kes vähegi suutsid, ehitasid ja katsetasid üksteise võidu tuumarelvi. Neist kõige suuremaks osutus Nõukogude Liidu loodud ja Novaja Zemlja kohal katsetatud Tsaar-pommiks nimetatud termotuumarelv, mis lõhati nelja kilomeetri kõrgusel saare läänepoolsel küljel oleva Kuivnina (Сухои нос) poolsaare kohal.
Pommi lõhkejõuks oli 58 miljonit tonni trotüülekvivalenti ja sellest suuremat pauku pole ka enam korraldatud. Pommide tehnoloogiaalane uuendus seisnes selles, et näidati, et 27 tonni kaaluvas lõhkeseadeldises saab kasutada mitmeastmelisena korraldatud termotuumaplahvatusi.
Tuumarelvi ehitati isegi meie naaberriigis Rootsis. 1945. aastal alustatud tuumarelvaprogramm oli 1950. aastateks jõudnud niikaugele, et kaaluti maa-aluseid katsetusi. Samal aastal keelas Rootsi parlament tuumarelvade arendamise, aga see otsus tehti ulatuslike reservatsioonidega ning hiljem on näidatud, et 1965. aastaks oli jõutud oma kuninglikust tuumapommist vaid kuue kuu kaugusele. Oleks sellele plaanile antud roheline tuli, olnuks Rootsi võimeline ehitama veel kaks pommi.
Tuumasõjaks oli väga palju stsenaariume. Ühendkuningriigi strateegia oli lennukitega tuumarelva vaenlase territooriumile toimetamine – selleks olid loodud ka lennukid Victor ja Vulcan.