Kaksteist aastat hiljem. Ford Kuga näitab klassi

Esimese hooga, jõudmata temaga väikesel linnaringil veel õieti tutvudagi, toob ta meelde Ford Ranger Raptori. Tõsi, see on üsna ootamatu seos. Raptor on suur ja vihane kastikas, stiilne relv, millega võib kõrbes udjada ja düünidel hüpata. Kuga ja Raptori omavahel võrdlemine on loomulikult liiga hoogne pintslitõmme, kuid neis peitub siiski tunnetuslik ühisosa. Kastikad on muidugi Fordi leivanumber. Ameerikat on F150-ta raske ettegi kujutada – mis oleks Los Angeles Hollywoodita või lõputud äärelinnad ja farmimaastikud massiivse kastikata.

Fordi märgi alt, sinisest ovaalkabinetist on, mida meenutada. Muidugi Mustang. Siis erakordse ajalooga ükssarvik GT40, uusversioonis nii imeline ja haruldane sportauto, et nutt tuleb peale. Muidugi Fiesta ST, mis vastandina eelnimetatule on üldiselt kättesaadav. Väike ja kartmatu, kohutavalt võimekas. Mäletan, kuidas mõned aastad tagasi sai temaga Saksa Autobahn’il liigutud kiirusega 230-240 km/h ning järgmisel päeval lihvitud juba peeneid kurve Lõuna-Poolas väikeste klompkividega sillutatud kuulsatel ralliteedel. Meenutuseks, Fiesta ST on sõiduriist, mis tõstab sisemise esiratta kurvis maast lahti ja ise on jube rahul.

Nende ikoonidega võrreldes ei tõuse Kuga ei kõige levinumaks, legendaarsemaks, kiiremaks ega vallatumaks. Ta on mõeldud tegema igapäevatööd, pakkuma rahu ja kindlustunnet. Tema mootorivalikus on küll poolhübriide, pistikhübriide, täishübriide, neid saab mängida läbi kuuekäigulise manuaalkäigukasti, elektrilise variaatorkasti, kaheksakäigulise automaatkasti. Kütusena kasutatakse bensiini, diislit ja kombinatsioone diisel pluss elekter, bensiin pluss elekter. Enamasti on Kuga esiveoline, kuid ühe erandiga: kaheliitrise diiseljõuallika 190 hobujõudu pannakse automaatkäigukasti vahendusel maha läbi nelja ratta.