«Lumeõde» sai õigustatult pärjatud

Ma olen elanud ja töötanud piisavalt pikalt raamatute maailmas, et viimasel ajal kogeda kummalist tunnet, nagu oleks kõik juba olnud, midagi enam eriti ei liiguta. Küllap on paljud raamatusõbrad seda perioodi oma elus tunda saanud. Niisamuti nagu seda, et mõni raamat ootab oma aega nädalaid, kuid, vahel aastaidki – isegi kui ta on juba jõudnud koduriiulile, ei ole õiget hetke, õiget tunnet, et nüüd on tema aeg. Ja täiesti ootamatult võib just see kannatlik kogu olla see, kes toob üle tüki aja tagasi su usu väga heade raamatute olemasolusse.

Nõnda oli «Lumeõde» kusagil mu alateadvuses sellest ajast saati, kui ta möödunud talvel ilmus ja otsekohe oma kunstilise punase pilkupüüdva kaanekujundusega mu tähelepanu pälvis. Ometi kulus veel tükk aega, enne kui ta leidis tee minu koju, ja sealtki veel jupp aega, enne kui ta suutis jõuda mu lugemislauale. Aga ühel laupäevahommikul tundus olevat selleks just õige aeg. Ja see laupäev ei olnud pärast seda enam sugugi selline, nagu ma olin arvanud teda olevat. Mingis mõttes kestab see laupäev minus igavesti, sest säärast puudutust nagu selle raamatu tagakaant sulgedes ei ole ma tundnud väga pikka aega.

Kõik sõltub sellest, mida me usume