Juhtkiri ⟩ Kultuurne sõnavabadus (7)

Oletame näiteks, et ühe firma ülemus kasutab vängeid sõnu oma alluva peal, et teda kiiremini ja paremini tööle panna. Ehkki firmajuht seda ise ei tunnista, võivad tema robustsel kõnepruugil olla rängad psüühilised tagajärjed. Pidev vaimne vägivald võib seni usinalt töötanud inimese viia depressiooni, soovimatuseni tööle minna ja muust ühiskondlikust elust osa võtta. Sõim ja solvangud on tihti ka põhjus, miks meil tuleb Eestis üha sagedamini rääkida koduvägivallast ja koolikiusamisest.

Seda enam on avalikkusel suured ootused poliitikute suhtes, kes teenivad oma riiki ja rahvast. Neil on iga päev võimalus muuta ühiskonda veidike paremaks, kui see oli veel eile. Kõik sõltub vaid tahtmisest seda teha. Millegipärast näeme praegu poliitilises elus vastupidiseid märke. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) üksikute liikmete räuskamised näitavad, et sõnaga võib haavata talumehi, õpetajaid, seksuaalvähemusi – kõiki eestimaalasi –, peaasi, et see teenib võimul püsimise eesmärki. Kui mujal maailmas teevad autoritaarsed riigipead halva juhtimise juures head nägu, siis meie poliitikud ei kavatsegi midagi varjata. Öeldakse välja kõik, mida sülg suhu toob.

Selleks et me ei satuks kultuurselt sõnavabaduse teelt kõrvale, peame ühiskonnana nõudma, et poliitikute suhtlus oma rahvaga oleks üksteist austav ja mõistev.

Eelmisel nädalal alguse saanud solvamislaine järel võiks ju küsida, kas sõna on Eestis ikkagi vaba või ehk vajab see hoopis kammitsemist seaduste abil. Demokraatlikus ja vaimselt küpses riigis ei pea inimesed seda endalt küsima. Nad teavad isegi, et sõna on vaba. Samuti on nad teadlikud, et kuskilt läheb piir, mida on maitsekas ja sünnis öelda kaaskodanikule, kelle maailmavaade ei pruugi tema omaga ühtida. Isegi kui mõnikord minnakse sõnadega liiga kaugele, osatakse hiljem siiski andeks paluda. Pärast andeks palumist aga elatakse sõbralikult edasi.

Samal põhjusel ei tohi ka tundemaailma reguleerida seadustega. Haritud ja kombekas inimene peaks olema piisavalt leidlik, et aru saada, millal on ta oma sõnade ette rakendanud viha ja millal on tegu lihtsalt loomingulise eneseväljendusega. Mida enam reguleeritakse iga inimese õigust ennast väljendada, seda rohkem toob see kaasa uusi kohtuvaidlusi, mõttemaailma pärssimist ja kultuurilist mandumist. Samuti oleks veider, kui peaksime üksteisega suhtlemiseks hakkama kasutama sõnaraamatut, et otsida sealt keeleametnike heaks kiidetud sõna.

Sõna saab olla vaba ka nii, et see kedagi ei solva. Selle vahekorra äratundmiseks peab ühiskond tervikuna saama vaimselt küpsemaks. On äärmiselt kahetsusväärne, et selle arengu teel seisavad nii paljud rahvaesindajad, kes näitavad oma vulgaarse suhtlusega halba eeskuju. Selleks et me ei satuks kultuurselt sõnavabaduse teelt kõrvale, peame ühiskonnana nõudma, et ka poliitikute suhtlus oma rahvaga oleks üksteist austav ja mõistev.