Tellijale
Milline on üks lapsesõbralik roim?
22. oktoober 2020, 20:30
/nginx/o/2020/10/22/13429789t1h633e.jpg)
Ugala «Piruka magusale põhjale» sai kevadel osaks samasugune nörritav saatus nagu mitmele teiselegi lavastusele Eesti teatrimaastikul. Kuudepikkusele prooviprotsessile järgnes kiiresti kuudepikkune mängupaus, märtsis jõuti anda vaid üksikud etendused. Nüüd on Taavi Tõnissoni koguperelavastus õnneks mängukavas tagasi ning lapsdetektiivist peategelane saab endise entusiasmiga mõrva lahendada. Meeldival kombel leiab lahenduse aga teinegi küsimus: kuidas taltsutada noori sahkerdajaid teatrisaalis?
Nähtud etenduse esimestel minutitel kostis mu selja tagant sagin ja kihin, kuskil krabistati krõpsupakiga ja keegi soovis lavastust oma repliikidega täiendada. Mõne aja pärast valitses publikus ometi vaikus. Küllap ei osutunud siin määravaks täiskasvanud vaatajate kurjad pilgud või sosinal poetatud manitsused, töö tegi ikka lavastus ise.
«Piruka magusa põhja» mõjujõud moodustub mitmest õnnestumisest. Õnnestumiste reas seisab esimesena materjalivalik: Alan Bradley kirjutatud ja Siret Campbelli dramatiseeritud krimilugu on ühtaegu piisavalt mõistatuslik, et mitte liiga vara lahendust reeta, ja piisavalt konkreetne, et mitte lasta publiku tähelepanul hajuda. Ehkki loo õnnelik lõpp on tõepoolest üsna etteaimatav, ei saa seda teosele kuidagi ette heita. Optimistlik noot, mis tumedat sündmuste jada läbib, saab end nii viimaks täielikult realiseerida.