Toomas Kiho: Balti paelad ja Soome sild (4)

Tartus sõlmiti 14. oktoobril 1920 rahuleping Soome ja Venemaa vahel, nagu 2. veebruaril samal aastal oli sõlmitud rahu Eesti ja Venemaa vahel. Täpselt nende kahe tärmini vahepeal, neli kuud kummastki, tunnustasid Soome ja Eesti vabariik vastastikku üksteist. Selle diplomaatilise kolmnurgaga – kaks rahu ning ametlike riiklike suhete sisseseadmine vennasrahvaste vahel – tekkis rahvastele mõlemas Soome silla otsas ajalooline võimalus kujundada oma riiki ja iseseisvat tulevikku.

Selles oleme olnud, kes kuidas, kord rohkem ja kord vähem edukad. Laias laastus võib aga 100 aastat pärast stardipauku öelda, et Soome on olnud meist oma 50 aastaga tulemuslikum.

Miks?

See ongi põhiküsimus, ja mitte ajaloolise ekskursi mõttes, vaid ikka tuleviku, järgmise 100 aasta poliitika kujundamise tarvis.

Vastus on lihtsalt öeldes see, et Soome on olnud edukam rabelema lahti Balti paeltest. Soome võttis täieliku iseseisvumise järel järjekindlalt suuna Põhjamaadele – ristilipp! –, ühtlasi eemale Baltikumist. See osutus geniaalseks välispoliitiliseks strateegiaks. Kas pole mitte Soome julgeolekupoliitiline staatus, sh suhe idanaabriga, praegu, aastal 2020 – nii nagu sellest kodumaal räägitakse – parem kui Balti riikidel, ja seda hoolimata sellest, et kuuluta NATOsse, et pole partnerriikide baase ega relvi oma pinnal.

Kuigi on tõsiasi, et Soome pole keeleliselt skandinaavia maa ning ei ulatu ta ka geograafiliselt kübetki Skandinaavia poolsaarele, peetakse teda enamasti enesestmõistetavalt sinna kuuluvaks. Seda teevad nii Soome sõbrad kui vaenlased.