Juhtkiri: Tiibeti õiguste eest (1)

Mida see praktikas tähendab? Sisuliselt toimub tiibetlaste kui rahvuse hävitamine, nende laiali­puistamine Hiinasse odavtööjõuks. Seda paralleelselt juba ammu alanud massilise hiinlaste immigratsiooniga Tiibetisse.

70 aastat Hiina okupatsiooni on tiibetlastele alati tähendanud ränka kultuurilist allasurumist ja tapmisi. Erilise hoo on ümberrahvastamine sisse saanud aga just viimase kümmekonna aasta vältel. 2008. aastal toimusid Pekingis olümpiamängud, Tiibetis aga meeleavaldused vabaduse eest. Hiina keskvõim surus meeleavaldused tapmiste ja vangistamistega maha, kuid pelgalt sellest neile ei piisanud.

Kommunistlik partei hakkas planeerima sundassimileerimist. Selleks nimetati 2011. aastal Tiibeti kompartei juhiks Chen Quanguo. Sama mees edutati 2016. aastal Xinjiangi provintsi – uiguuride kodumaa – esikommunistiks, kus ta rajas väga kiiresti uiguuride kinnipidamislaagrid (vt nt Andres Herkel, «21. sajandi genotsiid Ida-Turkestanis», PM AK 10.09). Tegemist on Hiina kommunistliku valitsuse sihiteadliku poliitikaga, mille eesmärk on vallutatud alade rahvad nende kodumaalt minema pühkida.

Kahjuks ei ole sugugi täitunud unistus, et Hiina kaasamine maailmakaubandusse ja turumajanduslike elementidega majandus kuidagi iseenesest viiks ka poliitiliste õiguste laienemisele, inimõiguste austamisele jne. Pigem võimaldavad kasvanud rikkus ja tehnoloogiad kommunistlikul parteil erilise küünilisuse ja räigusega väiksemaid rahvaid hävitada. Xi Jinping räägib küll tsivilisatsiooni edendamisest Tiibetis, kuid kahjuks näitavad teod, et Hiina kompartei ise astub tsiviliseeritud ja inimlikust käitumisest seitsme­penikoormasaabastega eemale.

Tegemist on Hiina kommunistliku valitsuse sihiteadliku poliitikaga, mille eesmärk on vallutatud alade rahvad nende kodumaalt minema pühkida.

On palju põhjusi, miks lääs ja kogu vaba maailm peaks rääkima kommunistliku Hiinaga ühel häälel. Seda ka tiibetlaste õiguste eest kostmisel. Hiina osa praeguses maailmakaubanduses ei vähenda seda vajadust, vaid suurendab. Loomulikult ei olnud Hiina ka enne 2001. aastal Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks saamist tühine suurus. Nüüd on aga Hiina majanduslik jõud ja võimekus survestada ka lääneriike hoopis teisel tasemel kui kahe kümnendi eest. Hiina kompartei ei kõhkle oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks majanduslikele kangidele vajutamast.

Eriti just Euroopa Liit peaks ajama ühtset Hiina-poliitikat. Ainult nii on võimalik üldse rääkida tõhusast väärtuspõhisest välispoliitikast Hiina suunal. Teame ju ka Eestis liigagi hästi, kuidas pelk dalai-laama võõrustamine ühe või teise riigi poliitikute poolt on toonud kaasa aastatepikkuse kättemaksu poliitiliste ja majanduslike vahenditega. Kui aga kõik räägivad ühel häälel ja tegutsevad kindlameelselt, siis ei ole Hiina komparteil võimalik ajada impeeriumidele omast jaga-ja-valitse-poliitikat.

Meie, eestlasedki, olime kommunistide samasuguse poliitika ohvrid. Nüüd, vabana on meie moraalne kohus aidata tiibetlasi.