Parimad õpetajad pälvivad tunnustuse

Nii maakonnast kui linnast on esile tõstetud üle 70 õpetaja. Lisaks tunnustatakse aasta hariduse sõpru ja haridustegusid.

Tartu linna aasta õpetaja elutöö auhinna pälvivad Rõõmupesa lasteaia logopeed Maie Telvar, Variku kooli matemaatikaõpetaja Viia Varula, Tartu kunstikooli õpetaja Helle-Reet Paris (Vahersalu), Eesti merekooli Tartu filiaali õpetaja Lembit Põld ja loodusmaja huvikooli õpetaja Kai Punger. Elutöö auhinna laureaadid saavad linnalt 10 000-eurose preemia.

Aasta õpetajaid valitakse Tartus 2001. aastast. Sellest aastast saavad kõik Tartu linna ja maakonna aasta õpetajad hõbedast aumärgi, millel on kujutatud hariduse ja teadmiste sümbolina vilju täis õunapuud.

Tänavusest tänusündmusest saavad juhid, kolleegid, sõbrad ja pereliikmed osa otseülekande vahendusel Tartu ülikooli televisiooni kodulehelt uttv.ee. Otseülekannet saab vaadata ka Tartu kodulehelt.

Üleriigilised aasta õpetaja laureaadid selguvad aga aasta õpetaja galal «Eestimaa õpib ja tänab» 3. oktoobril Tallinnas Alexela kontserdimajas ning sinna on Tartumaalt nomineeritud lausa kaheksa õpetajat.

Ilona Võik: rüblikutega on kergem võidelda kui passiivsetega

Lähte ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning 12. klassi juhataja Ilona Võik on nomineeritud Eesti aasta klassijuhatajaks. Võik on õpetajana töötanud 1996. aasta sügisest, seega tänavu on ta klassi ees juba 24. aastat.

Üheski teises ametis ta end ette ei kujutagi, sest kuigi pärast lõpetamist töötas ta veidi aega ka ülikoolis, tundis ta peagi, et ei suuda päevad läbi arvutiekraani vaadata ja tahab hoopis suhelda.

Õpilased esitasid

Võigu sõnul on tunnustuse puhul oluline just see, et tema enda õpilased esitasid ta sellele tiitlile. Ta nomineeriti just klassijuhataja kategoorias ja ta ei kujuta ette, et õpetab koolis nii, et ta pole klassijuhataja.

«Noorematel lastel ilmselt on vaja, et keegi neid tagant utsitab, puudumistõendeid nõuab ja moraali loeb. Aga gümnaasiumis on klassijuhataja võib-olla pigem ühisnimetaja õpilastele, et neil lihtsalt on keegi,» ütles ta.

Teda teeb kõige rohkem õnnetuks õpilaste passiivsus: kõige kurvem on see, kui õpetaja seisab klassi ees ja ei saa kelleltki sõna suust välja. «Rüblikutega sõdida on kergem kui passiivsetega võidelda,» sõnas ta.

Õpilaste osavõtmatuse taga võivad tema arvates olla klassikaaslaste omavahelised kehvad suhted, sest kui õpilased tunnevad ennast vabalt, siis seda probleemi üldiselt pole.

Ent Võigu enda klass õnneks nii loid ei ole. «Nendes pole seda passiivsust, mida ma vahepeal nii palju nägin, et ma hakkasin tõesti juba masendusse langema. Nemad on teistsugused, neid ei pea tagant sundima, teevad ise ja see ongi kõige lahedam,» sõnas ta.

Eesti keele ja kirjanduse õpetajana ei jää talle märkamata, et õpilaste keel on muutumas, ja selle põhjus võib olla väheses lugemuses. Võigu sõnul ei kontrolli noored enam eriti oma keelt ja keskenduvad vaid sellele, et sõnum saaks edasi antud. Vahel tuleb küll ette, et mõned lapsed ennast või teisi parandavad, see on siis eriliselt tore.

Võigu enda põlvkond luges küll palju, aga puudusid ka muud ahvatlused, nagu internet, ja loetigi teisel eesmärgil.

Keel muutubki

Siiski ei ole ta märganud, et ka praegu raamatukogud lugejate puuduses vaevleksid. Kui noored lugeda ei jaksa, on tema sõnul oluline, et nad ikkagi teaksid, millest teos räägib. «Kui nad seda ei tea, siis ei saa nad enam tekstiruumidest aru ja siis läheb kahe põlvkonna vahelt selline lõhe läbi. Teineteisest arusaamine läheb raskeks,» ütles ta.

Ehkki ka Võik tunneb, et noored võtavad ingliskeelseid väljendeid üle, ei ole see tema meelest nii hull nähtus.

«Iga keel muutub ja me ei saa algsesse eesti keelde kinni jääda. Kui need sõnad, mis tulevad, meie keelde sobivad, siis las minna,» märkis õpetaja Võik.

Aivo Tamm suunab lapsed loodusesse

Aivo Tamm, kes juhendab Tartu ülikooli loodusmuuseumis 1.–12. klassi õpilastele mõeldud zooloogiaringi, on nomineeritud Eesti aasta huvialaõpetajaks. Tamme staaž õpetajana on pikk, seda ametit on ta pidanud umbes 30 aastat, neist 26 on ta eest vedanud just zooloogiaringi.

Talle on tunnustus oluline isegi siis, kui see midagi suuremat tegelikult ei muuda. «See annab kindlust, et teen õiget asja,» ütles ta.

Huvi hoidmine

Õpetajatöös paelub teda just iseseisvus, mis selle ametiga kaasneb. Peab küll järgima õppekava, aga selle raames on käed üsna vabad.

Huviringiõpetaja ei pea lastele ka hindeid panema. «Nad saavad vabalt kuulata ja üles korjata need teadmised, mis parajasti tekivad, ja järgmistel kordadel neid täiendada. Laste huvi hoida ja säilitada, kui see on olemas, on hea töö,» ütles Tamm.

Veel teeb talle heameelt, et õpilased annavad kohe tagasisidet, kui neile miski korda läheb, ja et noored käivad ringis vabatahtlikult ning tulevad ikka tagasi. Osa noori on juba 5, 10 või 12 aastat tema juures zooloogiaringis käinud.

Põhjust kurvastamiseks ta huviringi juhtides tihti ei leiagi. Kui, siis ehk vaid neil harvadel kordadel, kui peab tõsiseks muutuma ja lastega pisut riidlema.

Vahel öeldakse, et lapsed ei tunne enam loodust. Tamm sellega nõus ei ole, tema arvates ei jää loodus lastele võõraks, tuleb nad vaid loodusesse viia ja neid natuke suunata. Seejuures saavad just lapsevanemad ja õpetajad oma eeskujuga palju ära teha.

Noored pole hukas

«Eks me, õpetajad, saame mitut moodi lapsi harida,» sõnas Tamm. «Ma arvan, et kui huvi on olemas, siis nad saavad kõik asjad teada nii, et nad ei pea lehmalüpsi otseselt pealt nägema.» Ta tõi näiteks ka uued tehnoloogiad, nagu arvuti, projektori ning interneti, kust saab filme ja pilte vaadata ning mida saab Tamme arvates tunni ettevalmistamisel ja esitamisel hästi ära kasutada.

Kuigi ikka ja alati räägitakse sellest, et noored on hukas, siis Tamm on optimistlik ja arvab, et tegelikult pole neil häda midagi või siis ei satu kõige rohkem hukas olevad just zooloogiaringi.