Sada paari paljaid rindu (1)

Naised on enamasti varmad oma rindade arvel õelat nalja heitma. Ilguvad nii need, kel on enda arvates liiga vähe, kui ka need, kellele endale tundub, et on ülearu saadud. Hulk täiesti loomulikke rinnavorme saab aga päris armutult peksa. Oled mitme lapse ema, kelle büst on veninud ja vajunud – lihtne on tunda end lausa praaknaisena. Mehhanism, miks enda kulul kiirelt nalja heidetakse, on tegelikult väga valus: see on naer läbi pisarate. Püüd ennetada kellegi teise solvavat kriitikat. Käivitab seda sügav sisemine veendumus: sellisena nagu olen, olen ma alaväärtuslik, ma pean end kuidagi õigustama või välja vabandama.

Kogu see karm tõde tuli halastamatult päevavalgele, kui Kristi Leppik ja Triin Simson käivitasid kunstiprojekti, mille käigus võtsid vormi kümnete ja kümnete naiste rindadelt ning panid kõik need eri suurused-kõrgused ühesuguse austusega näitusele välja.

Kuidas idee alguse sai?

Naised on treenitud olema enda suhtes rahulolematud.

Kristi: Asi algas ikka endast peale. Me teeme aeg-ajalt Triinuga workshop’e, täiendame kunstnikena teineteist. See oli ka nii, et lennutasime fantaasiat, jõime veini ja otsustasime teineteise rindadest vormi võtta. Ideele andis jumet seegi, et oleme väga erineva kehaga, mis kõige uhkemalt avaldub just rindade suuruses ja kujus.

Triin: Mina olin häälestatud nagu klassikaline naine. Arvasin, et mul on täitsa mõttetud rinnad! Nii väikesed, kaks last sünnitanud, seal pole midagi vaadata. Kuid vormi võtmise järel nägin, et pole häda midagi! Panna tõde sulle otse silma ette on väga suur samm enda aktsepteerimise poole.

Kristi: Triin pani oma tissid magamistuppa üles. Ja siis me saime aru – iga naise rind on kunstiteos! Miks kõik tissid ei võiks olla eksponeeritud? Rinnad on ilusad igas vormis, ka palju lapsi toitnud rinnad, pika elu elanud rinnad. Piirid ja ahistav surve on ainult meie endi peas!

Triin: Kunstiprojekt kasvas meil kiiresti üle pea, pääses välja nagu džinn pudelist. Me alguses ei teadnud, et lükkame nii suure laviini veerema. Aga aina selgemaks saab eesmärk vabastada naised normidest, survest ja ebareaalsetest ideaalidest, mis meil peas istuvad. Need ei lase olla naiselik ja õnnelik! Oma rindade suhtes rahuolematu olles võib naine end armastusest täiesti ilma jätta.

Kuidas rinnavormi võtmine toimub?

Kristi: Me oleme teatrikunstnikud, nii meeldib meile teha asja performance’i vormis. Selles on ilu ja etendust.

Triin: Rinnavormi võtmine on pühalik, sakraalne akt. Muusika saatel, õiges häälestuses. Rinnad on väga suur osa naise olemusest, nii peab ka rinnapaari jäädvustamine olema rituaal.

Kristi: Ja see toimub nii intiimses ruumis! Peab looma usalduse, et lubada keegi oma tissidele ligi.

Kuidas te leidsite julged naised, kes olid valmis oma rinnad maailmale vaatamiseks välja panema?

Triin: Esimesed olid tuttavad, aga siis juba läks sõna liikvele. Üks võttis julguse kokku, sai hea kogemuse, soovitas teisele. Hiljem naised olid juba rivis ning tahtsid, et nende rindadest ka vorm võetaks. Need täiesti võõrad naised ongi kõige lahedamad, see habras hetk, mil suudad usaldamatuse murda ja ebamugavusest üle saada, on väga ilus.

Kristi: Meie enda jaoks näitus, see lõpp-produkt ei ole point. Point on vormi võtmine ja teadvustamine, et appi, kui erinevad me tegelikult oleme!

Triin: Julgustuseks me mõnikord ütlesime, et kui rinnavorm sulle ei meeldi, me seda näitusele ei pane. Keegi ei pea nägema, kui sa ise ei taha.

Kristi: Kuid sellist juhust pole meil veel ainsatki korda olnud! Vastupidi – mõni naine tuleb ja tunneb muret, kas ikka tema tissid on ka näitusel, kui ta ise neid kohe üles ei leia. Mingi suure tabu murdmine, häbi ületamine, tõeline vabanemine toimub naises selle aktsiooni käigus. See on rohkem, kui me oleksime osanud loota või ettegi kujutada.

Triin: Ma naudin neid hetki, mil sa selgelt näed, kuidas naise kuppel keerab: oo, ma olen ilus! Nad ei usu seda enne. Aga ennast kõrvalt nähes veenduvad.

Kristi: Kogu meie rinnaprojekt on kunstiteraapia vorm. Kindlasti on see suur eneseusu tõus osalejale, aga ka valgustav hetk igale kõrvalseisjale ja näituse vaatajale. Kui su ees on mitukümmend paari tisse, siis sa mõistad, kui palju erinevaid olemas on. Kõik omal moel kaunid. Sel hetkel sa saad aru, et mis vahet, millised sinul on!

Tänaseks on jäädvustatud kõvasti üle saja rinnapaari. Milline on osalejate endi tagasiside?

Kristi: Esmalt on alati kahtlused, häbi, hirm oma isikliku kapitali pärast. Naistel on peaaegu alati tunne, et mis tahes tal on, see pole piisav. Naised on treenitud olema enda suhtes rahulolematud.

Triin: Kui hakkasime naistelt vorme võtma, ei kujutanud me ettegi, mis hakkab toimuma. Naiste hinnang oma rindadele oli nii negatiivne! Ah, mis minul, mul on nii väikesed. Mingid kapinupud, petikotid... Kõik tegid end maha! Aga kui naine nägi end eemalt, siis nägi ta end täiesti uue pilguga!

«Vaatab ja silmad lähevad veekalkvele. «Viiskümmend aastat pidin ma häbenema, arvasin et mul on mingid rosinad. Ja nüüd ma näen: aga mul on ju ilusad tissid!»»Kristi Leppik

Kristi: Siis naised vaatasid: vau! Ma olengi nii äge? Mul on nii ilusad tissid! Ja ka näitusel paljusid erinevaid nähes ei ihaldanud keegi enam endale suuremaid või väiksemaid rindu. Enamik naisi sai aru: minu tissid on kõige ilusamad!

Triin: Meil on väga liigutavaid lugusid. On naisi, kes on terve elu end varjanud ja häbenenud, ennast alaväärseks pidanud.

Kristi: Üks kord sööbis mul nii tugevalt mällu. Näitusel on rinnad kõik reas ja naine, kes oma rindu alahindas, seisab ka seal. Vaatab, ja ta silmad lähevad veekalkvele. «Viiskümmend aastat pidin ma häbenema, arvasin, et mul on mingid rosinad. Keegi koolis ütles. Ja nüüd ma näen: aga mul on ju ilusad tissid! Ma pole ennast kunagi varem nii naiselikuna tundnud.» Naine sai oma 50 aastat kantud kompleksi maha panna.

Naised hakkavad selle kogemuse kaudu end rohkem armastama?

Kristi: Sada protsenti ei saa seda lubada, aga jaa, nii juhtub! Sageli üks sõbrannadest ei julge, arvab, et tema rinnad on liiga väikesed, et polegi midagi võtta. Vaat neid on mõtet julgustada, natukene nügid, siis ta laseb vormi ära võtta. Emotsioon on alati positiivne.

Triin: Enesehinnang tõuseb alati paar pügalat. Isegi kui rinnad pole ideaalsed, see pole oluline.

Kristi: Aga loomulikult on ka inimesi, kes tulevad kohe ja teavad, et neil on ilusad rinnad. See on samuti ilus.

Mida mehed selles näituses hindavad?

Triin: Mehed ei näe seda üldse nii nagu naised. Nemad lihtsalt vaatavad tisse, otsivad sealt ehk oma lemmikut.

Kristi: Kui rinnad on seina peal steriilsesse kipsi kantud, jääb järele puhas vorm. Rind kaotab selle lihalikkuse. Ma ei tea, võib-olla mehed vaatavad alati naise rinda kui vormi?

Triin: Kuidagi on levinud arvamus, et meestele meeldivad suured tissid. Mina ei tea, kust see tulnud on. Näitusel tuli välja, et väga paljudele meestele meeldivad just väikesed tissid. Mu enda mees on ka selline, kellele meeldivad just kapinupud. Enamikule meestele meeldivad rinnad – üleüldse kõik rinnad!

«Kuidagi on levinud arvamus, et meestele meeldivad suured tissid. Näitusel tuli välja – väga paljudele meestele meeldivad just väikesed tissid.» Triin Simson

Kristi: Ja vahel on oma naise tissid näitusel, aga mees ei tunne neid äragi.

Kas naised ise tunnevad oma rinnad ära?

Kristi: Ei tunne alati naised ka. Hoopis teine tunne on ülevalt alla vaadata oma tisse, kui näha neid seina peal. Me pakume võimalust anonüümselt esineda, aga enamus on soovinud näitusele oma pärisnime alla panna. See on hästi oluline, tegelikult sa oled ikkagi nende üle uhke!

Triin: Kui naine on juba selle eneseületuse teinud ja oma rinnad jäädvustanud, siis ta tõesti tahab neid näha ja näidata.

Kristi: Iga tissipaari taga on ju päriselt naine, päriselt lugu! See on tema elu, tema emadus.

Triin: Inimesed suhestuvad rindadega, see teema kuidagi väga haarab. Ja väikeserinnaline saab mõnd teist büsti ette proovida ning teada, mis tunne see on kui korraga oleks pommid ees. Tavaliselt nad seda ei soovigi. Seksikus tuleb sisemisest enesekindlusest, mitte sellest, kui suured või väikesed su tissid on.

Kristi: Naise enesekindlus ja suhe oma rindadega on üks. Nii kaua kui me oma keha ei aktsepteeri, ei saagi me ennast aktsepteerida.