Vikerkaar loeb. Kui aega on lõputult, tuleb meelde igasuguseid asju...

Jules Verne’iga ei ole sel raamatul – kogu lugupidamise juures Verne’i vastu – suuremat ühist. Jaa, on küll eksootiline saar kauges lõunaookeanis, laevareis, ohtlikud olukorrad nii maal kui merel, teaduslike katsete ja tööde kirjeldused, ent see kõik on antud Verne’i omast lõpmata erinevas võtmes. Lühidalt võiks öelda, et kui Verne’i seiklused suunduvad väljapoole, siis Jaloneni oma suundub sissepoole. Autor ise ongi nimetanud oma teost filosoofiliseks seiklusromaaniks – ja kas ei või filosoofiat kirjeldada ka kui suurimat seiklust inimese sees?

Lugu algab Saint Helena saarel Atlandi ookeani lõunaosas, tuhandete miilide kaugusel lähimast asustatud rannast, kus romaani peategelane ja jutustaja, elukoha järgi tuntud kui Surnudpuu-Angus, elab kaunis kehva elu koos ema ja õega ning nende kummagi väikese pojaga. Anguse vanemad on siirdunud saarele uudismaasaajatena pärast Londoni katku ja 1666. aasta suurt tulekahjut, milles nad kogu oma maise vara kaotasid, isa aga on saarel ehitustööl surma saanud, jättes ema üksi laste eest hoolt kandma.

Igapäevase töö kõrvalt peab Angus täitma tähtsat ülesannet, mille talle on usaldanud saarel lõunataeva tähti uurimas käinud astronoom Edmond Halley (kelle tegemisi kirjeldades, nagu muudegi ajaloolise tausta seikade puhul, näib Jalonen olevat väga ajalootruu). Nii öösel kui päeval sooritab Angus kindlaksmääratud kellaaegadel vaatlusi suure araukaaria otsast – öösel märkides tähtede asukohti taevas, päeval mööda lendavaid linde liikide kaupa. Olgugi romaani alates kõigest seitse aastat vana, suhtub Angus neisse ülesannetesse väga tõsiselt ja kogub hoolega vaatlusandmeid, mille kokkuvõtteid kohalik pastor siis aeg-ajalt Londonisse tagasi sõitnud Halleyle kirja teel edastab. Pastor omalt poolt usub päris kindlasti, et paradiisiaed on maa peal endiselt olemas, ja nimelt Saint Helena saare mägedes, kust ta seda Anguse toel ja abiga – küll tulutult – otsimas käib.

Ent olukord saarel ei ole päris nii idülliline, kui eelöeldu põhjal arvata võiks. Üksi (pro meesteta) elavad naised – ema Catherine ja tema täiskasvanud, kuid lihtsameelne tütar Ann – äratavad kohalike meeste tähelepanu ja nii mõnedki naabrid tikuvad neid «jalutama viima»; Halleyst ja tema abilisest Clarke’ist jäävad neile mälestuseks peaaegu täpselt ühevanused pisipojad. Säärane silmaga nähtav kõlvatus tõmbab naistele kohalike usuhullude viha, mida kütab veelgi tagant pastori kiindumus proua Catherine’isse.

Tagatipuks on saarel türanlik kuberner, kes kontrollib elanike kirjavahetust ega luba neil saarelt lahkuda, kartes, et kui tema hirmuteod päevavalgele tulevad, kutsutakse ta ametist tagasi ja antakse kohtu alla. Meeleolud, nagu me vähehaaval Anguse tasapisi lahtirulluvast jutustusest aru saame, on saarel väga ärevad, öösiti peetakse mässukoosolekuid, ja ajapikku jõuavad härra pastor ning ema Catherine veendumusele, et olukorra lahendamiseks on ainult üks võimalus: Angus tuleb saata kirjaga (ja kirjana) Londonisse härra Halley juurde, kelle tähtsatest tutvustest loodetakse kiiret pääsemist. Et aga saarelt lahkumine on keelatud ja kontroll karm, tuleb poiss läbisõitvasse laeva sokutada salakaubana – selle teene peab pootsmanile oma kehaga kinni maksma õde Ann.

Katsumusterohke reis, Londonisse saabumine ja esimesed kokkupuuted suurlinna ning selle elanikega, härra Halley leidmine ja tema majas endale koha kättevõitmine on kahtlemata seikluslikud elemendid. Aga oluline ei ole niivõrd see, mida Angus teeb, kui see, kuidas ta sellest jutustab. Anguse hääl, tema maailmanägemise ja nähtu üle arutlemise viis haaravad lugejat kiiresti oma eripärasusega. Palju üksi olles, tähistaevast vaadeldes, täiskasvanute tegemisi jälgides on Angus kujunenud suureks mõtlejaks, kes pikib oma elujuhtumite kirjeldusse liigutavaid, ehkki puhuti ka koomilisevõitu tarkuseteri. Õigus on 2018. aasta Finlandia määranud kultuuriajakirjanikul Seppo Puttonenil, kes laureaati välja kuulutades kaunisti märkis, et «piiritult kaugele vaadates võib näha väga lähedale, isegi enese sisse».

Võtkem vaid väikese valiku selle truusüdamliku lapsehääle varavanu tähelepanekuid: «Targemalt ja vanemalt küsides väiksem õpib» (lk 33); «Kas siis üldse on olemas, kui keegi ei näe, aga kui mina näen, siis on» (lk 36); «Ma tean, nagu näeksin, kuna nägemine on teadmine» (lk 82); «Kui oled palju üksi, siis jõuad ühte mõtet kaua mõelda, ja niimoodi õpid palju uut, isegi kui keegi ei õpeta. Siiski tundub üksinda mõeldes, et oled tuule tõugata» (lk 98); «Teadmise juurde ei pääse ilma nägemata» (lk 102); «Kui aega on lõputult ja pead liikumatult olema ja võid vahetada asendit ainult nii palju, kui väga ettevaatlikult julged, tuleb meelde igasuguseid asju ja jõuab palju asju valmis. Niimoodi inimene vananeb» (lk 183). Muidugi on nii nende mõtteterade kui kogu muu teksti mõjuvuse juures oluline Piret Saluri tõlkijakäsi.

Tegelaste elujuhtumite ja Anguse mõtiskluste kaudu saavad raamatus käsitletud mitmed tõsised teemad, nagu usu ja teaduse, nägemise ja teadmise vahekord, reaalsuse ja selle tajumise vahekord jpt; Anguse ema ja õe, aga ka Edmond Halley naise varal annab Jalonen kriitilise kommentaari naiste olukorrale selles meeste määratud maailmas. Jäädes selle kõige juures diskreetseks ja peenetundeliseks, püsides meisterlikult väljapeetud lapsepositsioonil.

Jalonenilt, kellele seekordne Finlandia oli juba teine, on eesti keeles – samuti Piret Saluri tõlkes – varem ilmunud kaks raamatut, «Hotell elavatele» (1990) ja «Poisiraamat» (2016). Viimases kasutab Jalonen samamoodi lapse vaatenurka; nii «Taevakummi» kui «Poisiraamatut» võib nimetada ka arenguromaanideks, noore poisi mehekssaamise looks, kusjuures «Poisiraamatustki» käivad läbi paljud «Taevakummis» esinevad mõtted.

«Taevakumm» ise olevat aga Jaloneni peas küpsenud ümmarguselt 30 aastat, alates kirjaniku reisist Saint Helena saarele 1989. aastal; nagu ütles Kai Aareleid Loomingus, tutvustades romaani pärast selle Finlandiaga pärgamist: «See näib uskumatult ebatänapäevase lähenemisena kirjutamisele, ja äratab austust. Mõisted «küps» ja «küpsemine» saavad hoopis iselaadi sügavuse» (Looming, 2019, nr 1, lk 159). Tõepoolest ongi romaani võrreldud ka 19. sajandi suurte realistlike narratiividega.

Selle kõige valgel ei olegi ehk imekspandav, et jutustajahääl on nii haaravalt tabatud, saare atmosfäär kummituslikult meeldejääv ja raamatut lõpetades tunneb lugeja suurt isu järje järele. Ei paista ju Anguse lugu raamatu lõpus lõppevat, vaid katkevat. Õnnekombel on järg, soomekeelse pealkirjaga «Merenpeitto», ka olemas – 30 aasta jooksul kogutud materjal ja mõeldud mõtted ei mahtunud ühte raamatusse. Jääb vaid loota, et millalgi jõuab see siis ka eesti keelde.