Kataloonia kuraator: Olev Subbi on minu jaoks isiklik (1)

Sel aastal möödus eesti maalikunstniku Olev Subbi sünnist 90 aastat. Tallinna Kunstihoones on selleks puhuks avatud põnev rahvusvaheline näitus «Olev Subbi: maastikud aegade lõpust», kus Subbi maalid on asetatud dialoogi väga eripalgeliste kaasaegse kunsti teostega, tekitades niiviisi huvitavaid uusi võrdluspunkte ja seoseid. Näituse kuraatori Àngels Miralda sõnul on kunstihoone näitus korraga austusavaldus Subbile ning samas ka tema loomingu laiemasse, globaalsesse konteksti paigutamine. Selline dialoogiline lähenemine annab Subbi maalidele uue elujõu ja relevantsuse.

See näitus on väga huvitava ideelise raamistikuga. Millest see ajendatud on?

Olev Subbi on huvitav juhtum: Nõukogude Eestis oli ta äärmiselt oluline kuju ja siis hiljem, üheksakümnendatel, tema looming justkui mattus ­uute meediumide ja kunstivormide alla. See haakub hästi siinse näituse ülesehitusega – kui mõelda eri kontekstide sillatamisele või teatavale lünkade täitmisele, siis võib mõelda sellest näitusest kui metafoorist kogu Eesti kaasaegsele kunstimaastikule.

Ma kutsusin sellele näitusele, panin Subbiga dialoogi, seitse kaasaegset kunstnikku, kes ei ole Eestist pärit. Keegi neist isegi ei teadnud Subbi loomingust enne seda näitust mitte midagi. Ma ei tahtnud kaasata kaasaegseid kunstnikke, kes oleksid Subbist otseselt inspireeritud, vaid pigem valisin just sellised kunstnikud, kelle kunstipraktika ning Subbi konteksti vahel haigutaks suur lõhe – just nimelt selleks, et tuvastada tähenduslikud lüngad ning need selle näituse abil täita. Kui vaadelda väga erinevaid, üksteisest väga kaugel asuvaid kultuurikontekste, on alati siiski võimalik leida üles mingi seos.

Millist uurimistööd te Subbiga seoses tegite? Mis teid tema juures kõige rohkem üllatas?

Ma alustasin tööd selle näituse kallal rohkem kui aasta aega tagasi, 2019. aasta kevadel: tulin Tallinna, vaatasin Subbi töid muuseumites, külastasin Kumu kogusid… Ühtlasi kohtusin kunstikoguja Enn Kunilaga, kes oli muuhulgas Subbi hea sõber. Vestlesime temaga Subbist. Lisaks lugesin tervikuna läbi ­Eero Epneri kirjutatud Subbi biograafia. Seda ei ole muide inglise keelde tõlgitud, nii et pidin seda tegema Google’i automaattõlke abil. (Naerab.)

Samuti käisin Tartu kunstimuuseumis, vaatasin sealseid töid ning kohtusin seal Eero Epneri endaga. Tartus olles tahtsin saada isiklikku muljet sellest Lõuna-Eesti maastikust, millele Subbi pidevalt osutab. Ma laenutasin jalgratta ja sõitsin ühe päeva jooksul sada kilomeetrit – Tartust Võrtsjärveni ja tagasi. Mind huvitas see maastik, kuna see oli täpselt see kant, kus Subbi oma suved lapsena veetis – Epner kirjutab palju oma raamatus sellest, kuidas Subbi mälestused sellest ajast mõjutasid hiljem tema töid. Seega külastasin sealkandis mitmeid väikeseid külasid ja nägin neidsamu kohti, mida Subbigi omal ajal. Mind huvitasid selle maastiku värvid, aga ka see, kuidas need praeguseks muutunud on.

Kui lugesin Subbi kohta ja Eesti elust hilistel kaheksakümnendatel, oli see minu jaoks isiklik. See on täpselt see, mida ma praegu oma kodumaal läbi elan.

Mil määral on see näitus austusavaldus Subbile ning mil määral on see Subbi loomingu omamoodi kriitiline ümberraamistamine või kontekstualiseerimine?

See näitus on kindlasti mõlemat. Ja ma muide ei arva, et need kaks suunda oleks üksteisega kuidagi vastuolus. Pigem nad tingivad teineteist. Ühelt poolt on mõistagi tegemist austusavaldusega: Olev Subbi oleks saanud sel aastal 90-aastaseks, nii et loomulikult peab näitus seda silmas.

Aga minu jaoks oli väga oluline, et me ei näitaks tema loomingut lihtsalt kriitikavabalt, kuna me peame aru saama, et elame täiesti teisel ajal kui Subbi. Kuigi kunstiajaloo mõistes püüab näitus luua silda mineviku ja oleviku vahel, tuleb ka nendevahelist erinevust toonitada. Ma kõnelen kuraatorina tänapäevaselt, kaasaegselt positsioonilt ja jälgin väga hoolikalt seda, mida kunstnikud teevad praegu. Tuues sisse kriitilise mõõtme, loon ma põhjuse, miks Subbi võiks korda minna teistele kunstnikele tänapäeval.

Mind huvitab samuti dialoog Subbi ja kaasaegsete kunstnike vahel, kellel on hoopis teine taust. Kuidas see mitmehäälsus toimib, millised on siin näitusel kõige põnevamad pingekolded?

Kui jääda maali ja maastiku teema juurde, siis ühe näitena võiks tuua Tšiili maastikumaalija Juana Subercaseaux’, kes maalib mälu järgi. Tema tööd mõjuvad peaaegu nagu rekvisiidid ning loomulikult on need Subbi omadest väga erinevad, geograafilise distantsi tõttu…

Niisiis, kaks kunstnikku erinevast ajastust, keda huvitab maastikumaal. Kuid loomulikult hakkab neid ümbritsev keskkond mõjutama ja liigendama seda, mida ja kuidas nad maalivad. Mind huvitas neid omavahel kokku pannes just see võrdluse aspekt.

Näitusekülastaja, kes võib-olla ei ole Olev Subbi tööde kontekstis selle peale niimoodi enne mõelnud, kuna Eesti maastik on talle tuttav, võib hakata seepeale põhjalikumalt juurdlema, kuidas loodus mõjutab kunsti. Tuttav vaatepunkt muutub nähtavaks.

Mille põhjal te siin näitusel osalevad kunstnikud välja valisite?

Kõik kunstnikud kutsusin mina isiklikult näitusel osalema. Kaks teost loodi spetsiaalselt selle näituse tarbeks – need on Nona Inescu teos «Meander» ja Nazim Ünal Yilmazi loodud iselaadi salong tema ja Subbi teostele. Ja üks näituse töödest on adaptsioon, María Dalbergi «Sumin». See on videoinstallatsioon, mis tuli siinse näituse tarvis ümber teha. Ülejäänud tööd olid varasemad.

Kunstnikke näitusele valides lähtusin Subbi töödest. Tema teoseid analüüsides kogusin neist kokku erinevad teemad, mis olid minu jaoks olulised ja mis tundusid korraga provokatiivsed ja natuke kahe silma vahele jäänud. Esiteks maastik ja naise keha. Teiseks territoorium ja kuulumine. Kolmandaks postkoloniaalsus – Baltimaade postkoloniaalsus ja Subbi enda kogemused Siberis lähevad väga hästi kokku nende kunstnike kogemustega, kes on pärit näiteks Ladina-Ameerikast või aafrika diasporaast.

Ehk siis kõigepealt valisin välja teemad ning seejärel mõtlesin, millised teosed avaksid neid teemasid Subbiga kahekõnes kõige paremini.

Maastik ja pilk. Kuidas näitus neid nähtusi käsitleb ja problematiseerib?

Mulle tundub, et maastiku ja pilgu küsimus tuleb kõige selgemini esile esimeses ja kolmandas saalis. Esimene saal keskendub rohkem naise kehale ja maastikule. Olev Subbil on väga selgelt see, mida feministlikud teoreetikud nimetavad mehelikuks pilguks (male gaze), seda ei saa keegi eitada. Ma ei tahtnud seda kuhugi peita, vaid selle kohe kõigile nähtavalt välja panna. Selles saalis võib näha mitmeid Subbi aktimaale, mille eest ta on üsna tunnustatud.

Neile lisandub kaks vaatepunkti kaasaegsetelt naiskunstnikelt. Nona Inescul on samas ruumis videoteos «Taandarenenud struktuurid», kus ta tsiteerib ühest raamatust võetud mõtet, mille kohaselt maastiku ja looduse seostamine naise kehaga on justkui loomulik. Samas kasutab ta oma videos näitlejaid, kes on voolava sooidentiteediga või androgüünsed. Ta murrab või nihestab kehaga seotud vana stereotüüpi, asetades selle väga kaasaegse diskussiooni keskele.

María Dalbergi hiiglaslik videoinstallatsioon, mis on samuti selles saalis, aga kardinate taga, toimib peaaegu vastupidisel põhimõttel: me näeme videos naist ja maastikku, aga tekst, mida naine räägib, kõneleb hoopis paljast mehest.

Aga kuidas on omavahel seotud Olev Subbi ja postkoloniaalsus?

Nende teemadega on seotud kolmandas saalis olevad tööd. Me näeme seal, milline on Olev Subbi positsioon eestlasena Eestis. Teisisõnu, see, mida ta kujutab, on valdavalt tema enda maastik: ta on sellega seotud, siin pole mingit ebamugavust. Aga sellesse raamistikku on paratamatult põimitud ka «võõra» idee. Kaheksakümnendatel, üheksakümnendatel ja nullindatel hakkas Subbi reisima. Sel ajal hakkas ta maalima ka võõraid linnu – ta pani isegi pealkirja selle, et tegemist on võõra linnaga: ta tahtis, et vaataja teaks, et ta maalib seda linna eestlase positsioonilt.

Ja selles ühildub ta väga kenasti Larry Achiampongi töödega, kes kasutab maastikke nii Aafrikast kui Inglismaalt selleks, et rääkida kuulumisest ja võõras olemisest.

Aga ka näiteks Ad Minoliti teosega «Marss Atacamas». Subbi «Kaheksas võõras linn» on asetatud kohe selle töö kohale. «Marss Atacamas» käsitleb seda, kuidas NASA kasutab maastikku selleks, et rääkida kosmosest. Foto peaks justkui meenutama maastikku Marsil, aga see on tehtud tegelikult Atacama kõrbes Tšiilis. Inimesed elavad seal, see on nende kodu! Ja samal ajal turundatakse seda kui absoluutselt võõrast territooriumi. Niisiis hakkavad siin mängima ka küsimused maastiku poliitilisusest. Aga ka võõrusest ja pilgust kui sellisest.

Subbi kogemused Siberis lähevad väga hästi kokku nende kunstnike kogemustega, kes on pärit näiteks Ladina-Ameerikast või aafrika diasporaast.

Kas see näitus on poliitiline?

Loomulikult! (Naerab.) Aga mitte ühemõtteliselt. Subbi ise ei oleks kunagi oma maalide kohta öelnud, et need on poliitilised. Aga ometi nad on. Ja mulle tundub, et see läheb näituse vaimuga väga hästi kokku: ma ei saa seda näitust mingi ühe lööklause või loosungiga kuidagi mingisse konkreetsesse lahtrisse paigutada. Et see räägib poliitiliselt sellest. Pigem huvitab mind problematiseerimine ja võrdlev analüüs. Seejärel võivad inimesed ise oma järeldused teha.

Üks asi, mida võiks siiski mainida, on see, et probleemid, millega Eesti pidi rinda pistma, kestavad teistes kohtades ikka veel. Ma ise olen pärit Katalooniast ja (taas)iseseisvuse küsimus tekitaski minus huvi Baltimaade vastu. Kui lugesin Subbi kohta ja Eesti elust hilistel kaheksakümnendatel, oli see minu jaoks isiklik. See on täpselt see, mida ma praegu oma kodumaal läbi elan. Ja ma usun, et sarnane tunne võib olla veel mitmel kunstnikul, kelle tööd siin näitusel üleval on. Loomulikult ei ole nad päris identsed, aga meie võitlused on omavahel seotud ja niimoodi ehitame me solidaarsust.

Mulle tundub, et see näitus pakub huvi nii neile, kes on Subbi loomingu austajad, kui ka neile, keda tema teosed kõnetavad veidi vähem või kes ei ole tema loominguga niivõrd hästi kursis...

Sa tabasid praegu naelapea pihta – see oli täpselt see, mida ma tahtsin saavutada. Me ju räägime, lisaks kõigele muule, ka põlvkondadevahelistest lünkadest. Selleks, et maailmast paremini aru saada, on väga oluline kaasata vanemat kunstnike põlvkonda. On väga oluline tunda oma ajalugu ja tunda ka teiste ajalugu, et mõista olevikku. Nii et ma loodan väga, et siin on midagi kõigi jaoks.