Madis Müller: riigi valikud ettevõtetele kriisiabi pakkumisel

Esiteks tasub ettevõtetele rahalist tuge pakkuda pigem Kred­Exi käenduse kaudu kui riigi raha ettevõtetele otse laenates. Käendusi kasutades tuleb sama tulemuse saavutamiseks riigi rahakotist vähem raha välja anda. Samuti säilib pankade kaudu käendatud laenude korral projektide hindamisel kasulik erasektori vaade. Jättes osa riskidest pankadele, on ka nemad rahaliselt huvitatud sellest, et maksumaksja raha ei kuluks ära ettevõtetele, mis pole tegelikult elujõulised. Maaelu edendamise sihtasutuse või ka Kred­Exi otselaenude korral on riskid palju suuremad, turutunnetus kehvem ning maksumaksja raha kulub lõpuks tõenäoliselt rohkem. Võib ka tekkida olukordi, kus panga enne kriisi finantseeritud ja hiljem lootusetuks muutunud projekte rahastatakse riiklikult uuesti. Sellega sisuliselt päästetaks maksumaksja raha abil pankade jaoks hapuks läinud projekte ehk makstaks asjatult kinni pankade kahjumeid.

TEISEKS TULEB ettevõtete riiklikust toetamisest rääkides nentida, et riigi laiapõhjaline abi ettevõtetele kas töötasuhüvitise kujul või mõnel muul moel ei saa kesta kaua. Kui riigi toel hoitakse liiga pikalt alles töökohti, millel siiski ei ole tulevikus perspektiivi, töötab see majanduse taastumisele vastu. Parem on lasta majandusel kiiresti kohanduda ja aidata inimesi uue töö leidmisel.

Kolmas põhimõte on aga tähtis just strateegiliste ettevõtete toetamisest rääkides. Väga lihtne on sattuda olukorda, kus riik abistab mitte niivõrd strateegilist majandusharu, vaid lihtsalt mõne ettevõtte omanikke. Peaks olema selge, et see ei ole maksumaksja raha mõistlik kasutamine.

Kuidas aga aru saada, millisel hetkel muutub strateegilise majandusharu toetamine valitud äride omanike toetamiseks?

Kõigepealt võiks küsida, kas ohtu on sattunud riigile tähtis majandusvaldkond või vaid mõne selles tegutseva ettevõtte kasumlikkus. Kui riigilt abi taotlevat ettevõtet on nõus rahastama ka erainvestorid või pangad, siis on see ettevõte tõenäoliselt äriliselt elujõuline ning suudab ka riigi abita oma tegevust jätkata.

Kui riik pakub sellises olukorras erarahastajatest soodsamatel tingimustel laenu, siis ei toetata mitte niivõrd strateegilist majandustegevust (see jätkuks niikuinii), vaid eelkõige ettevõtte omanikke. Soodsam laen tähendab ju väiksemaid intressikulusid ja seega äri paremat kasumlikkust ettevõtte omanike jaoks. Samuti on tõenäoline, et erarahastajatest paremaid tingimusi pakkudes hindab riik riske valesti ehk riskib maksumaksja rahaga, saamata vastu riskiga võrdelist tulu.

Muud finantseerijad võivad küsida riski kompenseerimiseks tunduvalt kõrgemat intressi või lausa osalust ettevõttes. Kui riik seda ei nõua, siis aitab riiklik sooduslaen vaid säilitada ettevõtte seniste omanike vara. Seetõttu võiks riik eelistada koos erainvestoritega investeerimist, mitte nendega konkureerimist. Nii on võimalik lahendada olukordi, kus pangad või erainvestorid ei julge mõnda muidu elujõulist ettevõtet kriisi ajal liiga kõrgete riskide tõttu ise finantseerida. Mõistlikel tingimustel kaasinvestoritega ühiselt panustades on riigil võimalik ka vältida olukorda, et sobimatud välismaised partnerid võtavad üle strateegilised ettevõtted.

ÜKS NÄIDE hästi struktureeritud kriisiaegsest riiklikust finantseeringust on Saksamaa valitsuse laen Lufthansale. Riik oli valmis strateegiliselt olulist lennufirmat toetama, kuid seadis ka tingimused, mis olid maksumaksja vaatenurgast tasakaalus, arvestades võetud riske. Seega pidid Lufthansa senised aktsionärid paljude muude tingimuste seas loovutama riigile ettevõttes 20-protsendilise osaluse ja nõustuma piirangutega tulevastele dividendimaksetele.

Kindlasti on keeruline hinnata, milline ettevõte või majandusharu on üldse piisavalt strateegiline, et suuremamahulist riigiabi õigustada. See küsimus kerkis ka avalikkuses, kui valitsus otsustas toetada Porto Franco kinnisvaraarendust Tallinna sadamapiirkonnas. Siin tasub jällegi mõelda, mis oleks võinud juhtuda, kui valitsus poleks seda ettevõtet toetanud. Väga võimalik, et arendusprojekti valmimine oleks sel juhul viibinud. Kas see oleks olnud riigi jaoks probleem? Kinnisvaraarenduse edasilükkumisest tulenevate probleemide tõsidust saab hinnata selle järgi, kui teravaks pidada Tallinna kesklinnas uue ärikinnisvara ja korterite puudust. Kõige mustema stsenaariumi korral oleks arendust vedav ettevõte võinud ka läbi kukkuda ja pankrotistuda.

Arendaja pankrot poleks aga riikliku tähtsusega probleem, sest piisavalt hea asukohaga projekti ostaks sel juhul üles järgmine investor, kes selle eeldatavasti ka lõpuni ehitaks. Raha küll kaotaksid projekti senised omanikud ja võibolla ka pangad, kuid selles poleks riigi seisukohast vaadates midagi traagilist. Kokkuvõttes on küsimus taas kord selles, kas suudeti tuvastada piisavalt strateegiline majandusvaldkond ja kas toetati riiklikult vajalikku ettevõtmist või üksnes konkreetset ettevõtjat.

Kohalikele ehitusettevõtetele töö pakkumine võib riiklike tugimeetmete üle otsustamisel samuti oluline argument olla. Siiski on tõenäoliselt parem kasutada traditsioonilisi riiklikke tellimusi, mitte aga maksumaksjate abiga teostada mõne eraettevõtja omandusse jäävaid projekte.

KOKKUVÕTTES ON dilemmasid kriisi ajal riikliku toe pakkumisel ettevõtetele kindlasti palju. On tõesti keeruline hinnata, kui kaua ja milliste kriteeriumide järgi on mõistlik ettevõtetele kriisist taastumiseks laiapõhjalist tuge pakkuda. Samuti ei ole üheselt selge, millised suurettevõtted vajavad põhjendatult eraldi käsitlemist ja milliseid majandusharusid pidada strateegiliselt tähtsateks. Küll aga on selge, et eriti suurettevõtteid toetades tuleb pakutava abi tingimused väga hästi läbi mõelda. Vastasel juhul ei toeta riik mitte strateegilist majandusharu, vaid üksnes valitud ettevõtete omanikke. See poleks ei majanduse taastumise seisukohast vajalik ega ka maksumaksja vaatenurgast tänuväärne teguviis.

Täiendav väljakutse valitsuse jaoks on leida võimalusi kriisist väljumisel panustada targalt just tulevikutrendidele, vaadates kaugemale vahetutest muredest. Kui juba plaanida valitsuse täiendavat panust majanduse elavdamisse, siis tasub ühtlasi rõhku panna näiteks majanduse digitaliseerimise kiirendamisele, kliimaeesmärkide saavutamisele ja teistele Eesti pikaajalist konkurentsivõimet toetavatele suundumustele.