Valetajateks, idiootideks ja pättideks sõimamine on kergejõustikukohtuniku elu osa. Eesti kergejõustikuliidu kohtunikekogu juhatuse liige Peeter Randaru on kohtuniku ja võistluste teadustajana tegutsenud alates 1965. aastast. Ta teab, kui raske on sportlastele meele järele olla ning kaheldavatel hetkedel õigeid otsuseid langetada, ent kinnitab – Maarjamaa kohtunikud ajavad asja ausalt.

Randaru kinnitab, et ükski kohtunik ei taha meelega kellelegi liiga teha – noored tulevad staadionile rõõm silmis ja tahavad aidata. Keegi ei tule staadionile kedagi kiusama. Kuigi ka treenerite seas on neid, kes arvavad, et kohtunikul on päev siis korda läinud, kui saab kellegi maha võtta, ütleb ta.

«Kasvõi seesama kurvis joonele astumine – kui rada on mõõdetud joone äärest, aga mitte joone pealt. Mida me siis teeme, kui sinna astutakse? Alati öeldakse meile, et natuke võiks järele anda, natuke võiks lubada. No kuhu me selle piiri siis tõmbame? Kui palju kauguses võib üle astuda, et oleks okei? Kõrgushüppes on «jama», sest seal kukub latt alla ja midagi pole teha. Või kuulitõukes – kui palju võib varba paku peale panna? Või kas kurvis võib sammu või kaks ja kolm mööda joont joosta?» viskab ta õhku mitu iroonilist küsimust.

Kommentaarid
Copy