Sarikoristaja heiskas suvepealinna plaažil sinilipu, abimeer sidus sõlme

Nagu hiljem põgusast jutuajamisest Järvikuga selgub, vaatasid mehed, et selles kohas tuleb kiviplaadid välja vahetada. “Et pilti veel paremaks saada,” ütleb ta.

Rannavalvurite putka kõrval vardas lehvib roheline lipp. Taevavõlvil sätendab ere päike, õhk on lahedalt värske. Ütleks, et jaanikuul valitsenud leitsakuga võrreldes isegi meeldivalt jahe. Päevitajaid ja suplejaid on niisiis võrdlemisi hõredalt. Mõne selle suve nädalavahetuse kõrval suisa käputäis.

Abimeer sammub keerdtreppi pidi seenrõdule, kus juba pusitakse meresinise lipu ja lipumasti nööri kallal. Järvik astub punti, vaatab korra hindavalt tegevust ja paneb siis käe külge.

“Tööd ma ei karda,” märgib Järvik pärast igasuvist toimingut seenrõdul siinkirjutaja pärimise peale. “Igasugused sõlmed olid taluski vajalikud, tuli heinakoormaid siduda ja kõike teha.”

Üks, mis kindel: kui tuul nüüd lipu nööri küljest lahti lööb, on teada inimene, kelle poole vaadata. “Ei löö,” vangutab Järvik pead.

Isegi siis, kui tuleb torm nagu läinud laupäeval? “No sõlm ei anna järele, seda ma võin garanteerida,” lausub abilinnapea kaljukindlalt.

Ja siis ta rõõmsal ilmel saabubki. Viis minutit enne südapäeva. See on päevakangelane Raimo Pull.

Just tema on inimene, kelle linnavõim oli kutsunud seekord Pärnu keskranda sinilippu heiskama.