Tornhollandlane peidab Pivarootsis kordumatuid käsitöövaipu

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
“Inimesed võiks endale teadvustada, et kui nad näevad toredat kohta ja kedagi seal liikumas, siis öelge tere ja küsige, kuulete ­lugu sinna juurde,” ütles pärnakas Peeter Pung, kes taastas Pivarootsis tornhollandlase.
“Inimesed võiks endale teadvustada, et kui nad näevad toredat kohta ja kedagi seal liikumas, siis öelge tere ja küsige, kuulete ­lugu sinna juurde,” ütles pärnakas Peeter Pung, kes taastas Pivarootsis tornhollandlase. Foto: Urmas Luik

Pivarootsi kadakate varjust kerkib luikvalge torn­hollandlane silma­piirile nii äkki, et peame õigest teeotsast pööramiseks mõne meetri tagurpidi tulema. Terekäe ulatab pärnulane Peeter Pung, tuuliku ja puhkeküla peremees, keda kaunis loodus ja tähendusrikkal 1869. aastal – Eesti esimese laulupeoga samal aastal – ehitatud tuuleveski varemed sedavõrd kõnetasid, et ta otsustas hakata taastama omaaegse mõisa paekivimüüridega rajatist, millel ei olnud katustki enam peal.

Tulemus on 15 meetri kõrgune Tõstamaa saeveskis meisterdatud tiibadega majutus- ja toitlustuskoht, mille ükski korrus ei sarnane eelmisega ja kus näeb kordumatuid käsitöövaipu.

“Esimese tuuliku tegin Kukerannas. Mul oli kindel eesmärk see maha müüa ja sakslased ostsidki selle ära,” seletab ehitusega sina peal võõrustaja hoogsalt. “Siis tuli endale ka tuulik teha, sest vanad asjad kõnetavad, neis on kultuuri järjepidevus, need tekitavad külastajates huvi ajaloo vastu. Sellised Hollandi tüüpi kivist tuuleveskid olid linnades ja mõisate juures. Pukktuulikud olid talumeestel – need olid väiksemad ja odavamad.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles