Kiri Baltoscandalilt. Kolmas päev

Normaalsetes oludes oleks plats rahvast täis ja sumin taevani. Aga nüüd lähevad needki inimesed, kes väikesest saalist Andres Noormetsa/Rakvere teatri "Alibi" esietenduselt tulid, kes koju, kes hotelli, kes kohvikusse. Plats jääbki tühjaks.

Noormetsa tükk paiskas lavalt publikusse meeletu tekstimassiivi, mida oli kohati pisut raske endast läbi lasta, mida ei jõudnud sugugi piisaval/vajalikul määral seedida, kuigi oleks tahtnud. Hingel hakkas raske, õigemini küll kurb. "Alibi" lihtsalt on üks äraütlemata kurb lugu. Kurb ohudraama. Vähemalt minu jaoks.

Kas me peame kartma, et maailm ongi selline, nagu ta näib? Või on olemas veel teisi maailmu nagu näiteks see, mille on loonud itaallasest kunstnik Luigi Serafini oma "Codex Seraphinuses"? Või luusib igal pool ringi kuri vaim Baldanders, kes elab pidevas muutumises?

Eks ole ju maailmgi pidevas muutumises ja see, milline ta on täna, ei ole ta enam homme. Ning kui tähtede juurest tagasi tullakse, on maailm sootuks teine kui see, millest tähtede poole minema hakati.

Rohkem haridust tähendab rohkem kannatusi. Lihtlaused on kõige ohtlikumad, sest just lihtsate ja lühikeste lihtlausetega süstitakse meisse koodid. Nagu ka luuletustega, mida me koolis pähe peame õppima. Iseasi on see, kui vastuvõtlikud me neile koodidele oleme. Ilmselt läheb sama moodi nagu minul "Alibiga" – tekstimassiiv on liiga võimas. Tahaks küll, aga kõik lihtsalt ei jõua kohale. Ning mõnikord on see isegi hea.

Koduteel räägib raadios Kristjan Port igavesest elust. Sõidab "Alibile" sajaga sisse. Vajutan nuppu. Plaadimasinas on ikka Ismo Alanko hitid. Tuulepluusi teisel poolel kuskil on maa, kus leegitseb armastus...