Mart Raudsaar: kaheksa põlvkonna jagu kasvamist (10)

See oli ühtlasi aeg, kui hakkas ilmuma Johann Voldemar Jannseni Perno Postimees, mille järglane on praegune Postimees, kes on käinud vahepeal Tartus ja jõudnud nüüd Tallinna. Aasta oli siis aga 1857 ning kuupäev 5. juuni – tõsi küll, vana kalendri järgi. (Eestis mindi Juliuse kalendrilt Gregoriuse kalendrile üle 1918. aastal, mil 31. jaanuarile järgnes 14. veebruar.) Aga see ei muuda fakti, et me räägime Eesti ühe vanima ettevõtte sünnipäevast.

Mõndagi on muutunud. Eestis on omavalitsused, Eesti on riik ning mõnda aega oleme olnud isegi ÜRO Julgeolekunõukogu liige. Teemana on «ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on» jäänud aktuaalseks. Meil on vaja aru saada, mis toimub iseseisvas Eestis, mis toimub väiksemaks jäänud maailmas ning kuidas me peaksime oma väheste jõududega talitama, et pakkuda rahvale õitsmist ja kosumist.

Mõndagi on meie taotlustes jäänud ka samaks, mida vabas riigis saab piiranguteta püüelda. Tervituses Postimehe töötajatele mainisin ühe meie tugevusena arvamuskülgi. See on mahukas ja mitmekülgne arvamuste turuplats – või kärajad, nagu oleks selle kohta omal ajal ehk öeldud. Erinevad mõtted, seisukohad, nüüd ka väitlused. Las paremad ideed võidavad!

Teiseks, ehkki oleme kolinud Lasnamäe piirile mäeharjale, kust paistab toimetuse akendesse kenasti kogu Tallinna südalinn, näeme ja pakume oma lugejatele elu ka mujalt Eestist. Lugusid inimestest inimestele. Me kavatseme teha senisest veel enam, sest selle suve puhkusi veedetakse tõenäoliselt varasemate aastatega võrreldes rohkem Eestis. Siin on piisavalt väärt paiku, mis väärivad avastamist – ja kirjutamist.

Kolmandaks, oma nädalalõpu paketis pakume nii intellektuaalset lugemist kui ka kergemat meelelahutust ja intervjuusid, mis võimaldavad ühtaegu nii kaasaelamist kui ka mõtisklust. Postimehele on tähtis olla rahulik, tasakaalukas ning süvenev.

Eesti ja maailma praegune aeg ei soosi süvenemist, kuid me soovime endiselt anda oma parimat. Meie ülesanne on otsida tõde ja püüda mõista, mis on õige. Muidugi on see pidevalt eest libisev panoraam, kuid tähtis on olla liikumises sinnapoole. Sihi kulgu on võimalik hinnata kõige paremini aga tagasivaates. Vaadates tagasi 163-le Postimehe aastale, jääb üle imetleda lehe asutajate ning käimashoidjate visiooni ja visadust. Pole võimalik kuidagi väita, et nad oleksid liikunud sihitult, ehkki ajad on olnud pigem rahutud kui rahulikud ning ülesanded pigem üle jõu käivad kui jõukohased. Aga siia me jõudnud oleme. Palju õnne, Postimees!