Tellijale
Aja auk. Kadumise esteetika (1)
5. juuni 2020, 14:00
/nginx/o/2020/06/04/13134959t1h7add.jpg)
Kuulsin Christost esimest korda ülikooli ajal Jaak Kangilaski kunstiajaloo loengutes. Selles, et Christo võttis kätte ja mähkis mingisuguse mastaapse objekti riidesse, oli loomulikult midagi, mis jäi kohe ja kiiresti meelde. Christot ei olnud vaja hakata pärast seda enam meelde tuletama. Kui sai pärast loengut mööda linna kõnnitud, ja mööda linna muidugi sai kõnnitud, ja silmatud mõnd riidesse mähitud objekti, mille all olid tellingud ja kus käis kibedam renoveerimistöö, sai ikka öeldud: vaata, Christo tegutseb.
Christoga seoses võivad meenuda ka Ellen Niidu ja Edgar Valteri lasteraamat «Suur maalritöö» ja mustkunstnik David Copperfield – kõik nad mõtlesid suurte muutuste registris ega teinud seda nagu päkapikud. Kui ikka teha, siis teha! Muidugi leidus ka neid, kes küsisid: kas Christo tehtav on üldse kunst, ja kui on, siis kas pole need tellingud, mis seal seisavad ja kus turnivad kiivritega mehed, ka kunst? Sellised küsimused on ikka olnud asjakohased ja neid võib küsida vast edaspidigi.