Vikerkaar loeb. Halastamatult lihtne elu

Mida see valik – olla kangelane või kärvata – tegelikult tähendab, seda kirjeldab valusalt, lihtsas lapidaarses stiilis raamatu ülejäänud osa. Rubén on laps­invaliid, kelle elu kulgeb Nõukogude Liidu – «maailma kõige õnnelikuma riigi» (lk 24) – lastekodudes, hooldekodudes, vanadekodudes (sinna saadetakse kõndimisvõimetud teismelised pärast keskkooli lõpetamist surema). Ridade vahelt heiastumas sapine muie, sedastatakse asjalikult fakte ja juhtumusi, räägitakse asjadest «nii nagu need on» – niivõrd kui midagi sellist üldse on võimalik.

Emotsioon sünnib lugejas endas, sünnib autori jutustuse rusikalöögina rabavatest kontrapunktidest. Näiteks kui hellad hooldajad toovad lastele kommi, rääkides: «Vaene lapsuke, sureksid sa juba rutem, ei vaevaks enam ennast ega meid» (lk 15). Või kui hoolitsuseta jäetud, käsist-jalust halvatud laps öösel alasti mööda pikka jääkülma koridori kempsu ja sealt tagasi peab roomama, järgmine hommik aga riidesse pannakse ja kooli viiakse, kus ta reipalt jutustab fašistide koonduslaagrite õudustest ja saab viie (lk 10).

Rubén saab kogu aeg viisi – matemaatikat mõistab ta lennult, tal on hea mälu ja tunnis räägitu jääb talle kohe meelde, ta õpib edukalt võõrkeeli, tema pilt on kooli autahvlil; see kõik aga ei tähenda jalutuse kõrval midagi. Sest instituuti võetakse ainult kõndijaid; need, kes kõndida ei suuda, viiakse pärast seadusega ettenähtud haridusenatukese – või ka veidi vähema – kättesaamist vanadekodusse, pannakse seal kolmandal korrusel voodisse ja jäetakse sinna surema. Kolmandale korrusele ei viida toitu, kolmandal korrusel ei ole siibreid; kolmas korrus on õuduste maa, mille kartus paneb nutma ja anuma kogemata jalaluu murdnud Isamaasõja veterani, ajab öövaikuses endal kõri läbi lõikama endise kaugluure ohvitseri (ta on oma mineviku vääriline, kõrvalvoodis magav toakaaslane ei kuule läbi ergu vanainimeseune ainsatki kahtlast heli, kui ohvitser väikese nüri sulenoaga oma kõri kallal nüsib).

Rubén pääseb sellest saatusest vaid õnneliku juhuse tõttu – vanadekodus on kõik külmikud parajasti katki. Matta tohib vanadekodu ainult neid, kel vanust üle 18 aasta, Rubén aga on alles 15 ja tema laipa ei saaks matuse ootel kuidagi kolm aastat säilitada. Nõnda peab lastekodu direktor ta sealt jälle tagasi viima, ja lõpuks päästab tema elu Novotšerkassk – müütiline küllusemaa, mille lastekodus pidavat iga päev kartulit söödama, kus kasvavat tomatid ja saavat ratastooliga ringi sõita, kus olevat hooldajad ja arstid, elatavat kaua ja keegi ei surevat kohe...

Rubéni – täisnimega Rubén David González Gallego – loo teeb kõige õudsemaks tõik, et see on päris. Selle tausta on raamatu järelsõnas valgustanud Ilona Martson; siinkohal piisaku sedastusest, et kirjaniku vanaisa Ignacio Gallego Bezares oli Hispaania Kommunistliku Partei kõrge funktsionäär, kes Franco ajal pagenduses viibides suunas tütar Aurora õppima Moskvasse, kus kiire armastusabielu viljana sündisid raskekujulise ajuhalvatusega Rubén ning tema kaksikvend. Viimane suri kõigest 10 päeva pärast sündi, Rubén aga varastati eksamit tegema läinud ema tagant umbes aastasena – olgu siis etturina NLKP võimumängude käes või sellepärast, et vanaisa invaliidist lapselast häbenes – ning suunati «maailma kõige õnnelikuma riigi» hoolekandesüsteemi; ema pandi uskuma, et laps olevat surnud.

Rubén Gallego osutus aga ebatavaliselt andekaks ja sitkeks, elas üle kõik vintsutused ning suutis lõpuks oma esimese naise abil hooldekodust põgeneda; nüüdseks on ta kolmandat korda abielus, kolme tütre isa ning elab Iisraelis. Huviline võib nii vanaisa kui ka lapselapse kohta leida mh artiklid Wikipediast (nii inglise ja hispaania kui mitmes teiseski, ehkki paraku veel mitte eesti keeles).

Venemaal üles kasvanud, kirjutab Gallego vene keeles; «Valge mustal» on tema debüütromaan, mis pälvis 2003. aastal Vene Bookeri preemia. Raamat koosneb tagasivaatelistest laastudest, mis on rühmitatud mingi ühendava teema järgi. Nii näiteks algab kimp pealkirjaga «Toit» sedastusest, et süüa Rubénile ei meeldinud, ta eelistanuks ulmekirjanduse tablette (soov, mis peatselt järgneva ussitanud küpsiste ning halvaksläinud munade mainimise valgel üsna mõistetavaks saab) – kuid seejärel tuleb rida mälestuspilte, kus just toit on andnud talle märku inimeste soojast suhtumisest.

Nagu siis, kui ta järjekordses lastekodus piki koridori roomas ja talle tuli vastu hooldaja, keda kohutas tema kõhnus; hea naine toob tüki leiba ja pekki ning paneb need Rubéni ette põrandale. «Ma näen pekki esimest korda elus, seepärast söön kõigepealt ära peki ja alles siis leiva. Äkki hakkab mul soe ja mõnus ning ma jään magama» (lk 23). Ent kimpe on ka peost, kaklusest, hooldajatest – üks kõige valusamaid ehk «kuttidest», liikumisvõimetutest, kuid uskumatult helge peaga noortest, kes kõik jalutuse tõttu pidid lõpetama oma elu enneaegu sel kohutaval kolmandal korrusel.

Ma ei tea, kas on olemas eraldi statistikat selle kohta, kui palju vaimselt igati võimekaid, võib-olla geniaalseid inimesi võis hukkuda Nõukogude Liidu hooldekodudes paljalt seepärast, et süsteem ei näinud ette eluvõimalusi «mittekõndijatele». Gallego raamatut lugedes tekib õõvastav tunne, et neid tuleks lugeda vähemalt kuuekohalistes arvudes. Kõnekalt mõjub selles kontekstis matemaatikaõpetaja reaktsioon, kes on just taibanud, et talle vaimselt mahajäänu pähe toodud uus õpilane, kes on tema klassist oma õppimisjärjega kaks aastat maha jäänud, on tegelikult ülivõimekas: kui Rubén kontrolltööga, mille materjali ta poisile nüüdsama linnulennult seletas, hakkama saab, muutub õpetaja pilk äkki vaimustunuks ja siis külmaks ja võõraks – sest debiil on eimiski, aga «mõnikord taipab vestluskaaslane, kas loomupärasest headusest või professionaalsest vajadusest, et sisemiselt oled sa samasugune kui kõik teised. Üheainsa hetke jooksul asendub ükskõiksus vaimustusega, vaimustus aga täieliku meeleheitega reaalsuse ees» (lk 45).

Rubén Gallego raamatust vaatab meile vastu elu alasti, verilihal tuum, mille ümbert on maha kõrvetatud kõik, millega meie, terved, end elu ja maailma vastu kaitseme või tuimaks teeme – meie mugavused, huvitegevused, enesestmõistetavaks peetud suutlikkus oma käsi-jalgu kasutada, hindamatu, kuid alati alahinnatud võime lihtsalt oma kodust väljuda, tuhat ja üks mõttetut meelelahutust, mis lõppeks kõigest peidavad meie pilgu eest ainsaid paratamatusi, mille kõrval kõik muu on tühine – surma ja väärikust. Sest üks asi on ellu jääda, teine aga, kuidas ja milleks. Kui teistelt abi palumine muutub talumatult alandavaks, võib loota ainult surmale, lakata söömast ja joomast, anuda viimast, lõplikku süsti, millest enam ei peaks ärkama.

Gallego raamat on võimas ja ka tõlge veenev ja mõjus. Kohati meenus seda lugedes Romain Gary «Elu alles ees», kus samamoodi lapse pilgu läbi avatakse maailma mõtlematut julmust – ehkki vahest vähem süsteemsena. Hea, et see raamat kirjutati; hea, et tõlgiti. Hea, et tuletati meelde – paljalt katusest pea kohal ja toidust nina ees inimesele inimväärseks eluks ei piisa. On vaja ka vabadust, inimväärikust – mida Gallego koges Ameerika elektrilises ratastoolis, millega võis sõita mööda tänavaid ja mis mahtus sisse kohvikute ustest.

Ehk, nagu ta ise ütleb: «Vene keelde on võimalik tõlkida peaaegu kõike. Shakespeare’i poeesiast kuni külmkapi kasutamise juhendini. Peaaegu kõike. /---/ Kuid seda, mida ma tundsin, kui Ameerika tehnoloogia abil esimest korda paigast liikusin, on kõige parem edasi anda lühikese ja kõikehõlmava fraasiga: «I go!» Ja seda lauset pole võimalik vene keelde tõlkida» (lk 139).