Olesja Lagašina: Kõik oleme ühes paadis (1)

Vahet pole, mis meediamajast räägime, paljude inimeste arvates oleme kõik ühes paadis, sest kohalik meedia teenindab rahvusriiki ja rahvuslus ongi nende silmis peamine parempoolsuse tunnus. Mis osaliselt vastab ka tõele.

Samas ei anna paljud kriitikud, kes lausa süüdistavad meie meediat parempoolsuses, endale aru, et suuresti kipub nende endi maailmavaade sarnanema just parempoolsete omadega. Olgu see migrantidesse või homoabieludesse suhtumine – vene inimene en masse on pigem konservatiivset usku. Suuresti seepärast, et just sellist maailmavaadet kultiveeritakse Venemaal.

Palju vähem inimesi peab seejuures silmas majanduslikku aspekti ja seda, kui palju riik peab majandusse sekkuma, kuigi sellest vaatevinklist oleksid paljud vene inimesed pigem vasakpoolsed: sakramentaalne Šarikovi «Tuleb võtta ja kõik ära jagada!» on siiamaani populaarne tõekspidamine. Ühesõnaga, kui süveneda, selgub, et meil on parem- ja vasakpoolsed vaated nii segamini, et isegi poliitikud ei tee siin sageli vahet.

Kui hinnata aga meedia kallutatust, tundub, et meie meedia asub sellel skaalal täpselt keskel, nagu tegelikult peabki olema. On küll erksamaid ajakirjanikke, kelle stiil ei pruugi kõigile meeldida, eriti neile, kes ise selgelt asuvad poliitilise skaala teises otsas. Aga see ongi tegelikult radikalismi eripära: kui ise oled paremradikaal, on täitsa loogiline, et kõik ülejäänud on vasakul. Ja vastupidi ka. Võiks muidugi mõtiskleda ka selle üle, kuidas need tasakaalumehhanismid ühiskonnas ikkagi töötavad – kas alternatiivne meedia tekib seetõttu, et peavool ei soovi üht osa ühiskonnast märgata, või pigem hakkab peavool ühel hetkel teatud ühiskondlikke trende tasakaalustama –, kuid see kana-muna lugu ei vii meid mitte kuhugi. Lõppkokkuvõttes pole oluline, kas parem või vasak: kuni oleme enesekriitilised ja empaatiavõimelised, on kõik korras.