/nginx/o/2020/04/13/13052265t1hcb07.jpg)
Kuna koroonaviiruse pandeemia tõttu lükkus kirjandusfestival HeadRead sügisesse ja lähinädalail on kõigil vaja keskenduda tubastele tegevustele, jagab festivali toimkond HeadRead blogis soovitusi raamatute kohta, mis on praegusel erakordsel ajal kas eriti kõnekad või pakuvad lihtsalt väärt elamust. Krista Kaer soovitab William Boydi elulooromaane.
Festivalil HeadRead on 11 aasta jooksul käinud terve rida meeldejäävaid külalisi ning pärast nende esinemist Tallinnas on eriti huvitav nende edasisi ettevõtmisi jälgida ja neid ka aeg-ajalt meelde tuletada. Olgu siis esimene neist William Boyd. Sellest, et ta kavatseb kirjutada raamatu naisfotograafist, rääkis Boyd juba festivalil. Hiljuti eesti keeles ilmunud raamatu juurde jõudmiseks tuleb aga alustada hoopis kaugemalt. Boydi on juba ammu paelunud võimalused, kuidas kujutada algusest lõpuni inimelu, seda «kitsast valgusepragu», nagu ta on öelnud Vladimir Nabokovit tsiteerides. Tema sõnul on kirjaniku kirjutatud elulooromaan tõesem kui biograafia, autobiograafia või erapäevikud, sest kirjanik kirjutab kõigest nii, nagu see oli, ta ei varja midagi, ei püüa midagi ilustada ega liialdada – kõik on tõene, sest just nii on kirjanik selle välja mõelnud. Ja oma raamatu kangelase pilgu läbi on võimalik kujutada tervet sajandit, sündmusi, mis mõjutasid paljusid, ning ka tegelikult elanud tuntud inimesi.
Boydi esimene elulooraamat ilmus 1987. aastal ja selle minategelane oli John James Todd, isepäine filmirežissöör, kes tahtis filmida Jean-Jacques Rousseau «Pihtimusi». Üsna kohaselt oli ka raamatu pealkiri «Uued pihtimused» ja tegevus toimus 20. sajandi esimesel 75 aastal.
Järgmisena kirjeldas peaaegu terve sajandi kestnud elu ja oma seiklusi Logan Mountstuart, «Ühe inimsüdame» kirjanikust kangelane. Sellest raamatust kasvas välja uus lühibiograafia «Nat Tate: ameerika kunstnik 1928–1960», mis mõjus niivõrd veenvalt, et kui Boyd korraldas selle kunstniku vähestest säilinud teostest näituse, võeti seda tõe pähe ja nii mõnigi kriitik tunnistas, et oli sellist kunstnikku tundnud ja tema teoseid hinnanud.
Seejärel kirjutaski Boyd «Sulni hellituse». Raamatu pealkiri on väga boydilik, see on nimelt väljamõeldud prantsuse kirjaniku väljamõeldud teosest võetud väljamõeldud tsitaat. Ka on see Boydi neljas raamat, mis on kirjutatud naise seisukohast ja peab tunnistama, et see kukub tal välja palju veenvamalt kui nii mõnelgi teisel meessoost autoril. Amory Clay on fotograaf ja ta meenutab 1970. aastate lõpul Šotimaa läänerannikul elades oma elu sellest ajast peale, kui ta midagi mäletama hakkas. Ta on ilus, iseseisev, ettevõtlik ja ekslik nagu inimesed ikka. Koos temaga on lugejal võimalus minna 1920. aastate Weimari ,Berliini, Ameerikasse, Londonisse, Pariisi ja Vietnami. Amory armub, pettub, armub uuesti, kaotab talle lähedasi inimesi, pääseb nii mõnestki olukorrast üle noatera ja elab oma elu, nagu oskab. Boyd on raamatusse pannud ka Amory fotod – see tähendab fotod, mis tal on endal õnnestunud ühest ja teisest kohast, laatadelt ja vanakraamiturgudelt leida. Neil lehekülgedel saavad need uue elu, uue tähenduse. Boyd oskab oma raamatute tegelased elusaks kirjutada, nii et raamatu lõpus on tunne, nagu jätaks hüvasti mõne hea tuttavaga. Ja nagu Boydi puhul ikka, jääb ta väljapeetuks ka tänuavaldustes. Kõigi loetletud kaameraga naiste seas on ka mõned, kes on elanud oma elu ainult tema raamatus.
Ja lõpetuseks, Amory Clay juurest võib edasi minna Boydi järgmise raamatu «Armastus on pime» juurde, kus Boyd teeb kummarduse teda samuti juba ammu paelunud Anton Tšehhovile ning ka see on elulooraamat, milles järgneb oma puhuti õnnetule, puhuti õnnelikule armastusele andekas klaverihäälestaja Brodie Moncur, kelle elu jõuab välja 20. sajandi algusse. Septembris aga on ilmumas romaan «Trio», mille tegevus toimub 1968. aastal.