Krista Kumberg: omadega rabas. Rabast välja

Algupärased noorteraamatud on täis ebakindlaid, sihitult ennast otsivaid ja piire katsetavaid tegelasi, kelle elu autor mitut moodi kibedaks teeb (vaesus, tõrjutus, suhte- ja pereprobleemid jne) ja kes omal nahal proovivad ära halvad valikud (näiteks mitut sorti meelemürgid, ehk isegi kuritegevus). See ongi elu, ütlevad mõned.

Kuhu aga jäävad need noored, kellel tõepoolest juba ongi aktsepteeritavad väärtushoiakud, kes teavad, mida nad tahavad, ja teevad selleks sihikindlalt, nui neljaks, kõik enesest oleneva? Morten on just selline poiss, tavapärase «noorteka» jaoks tavatult valmis natuur. Tema tundeilm areneb, aga isiksusena on poiss juba välja kujunenud ning pakub sellisena lugejale – jah, mida? Eeskuju, valikuvarianti.

Maagilist realismi, mida tagakaanetekst lubab, antakse jaokaupa ja pigem vähe. Nii et ka need, kes fantaasiakirjandust eriti ei hinda, saavad looga kaasa minna kui mistahes žanripuhta noortejutuga, kus on armastust, pingelisi suhteid ja kaasakiskuvaid sündmusi.

Selles teoses on kadunud Reinausi mõningane osavõtmatus, mida ta keeruliste, siinse ja teise ilma tegevuste üheaegsel ohjamisel oma tegelaste suhtes mõnikord ilmutanud on. Mortenit kujutab autor nii, et hakkad tahes-tahtmata tema saatusele­ kaasa elama. Seda aga mitte põhjusel, et poiss on vaene kannataja.