Eesti võrkpallur meenutab: algul oli trennis käimine poolsunniviisiline, aga siis tekkisid sõbrad

Raadik käis noorena ka jalgpallitrennis, koolis mängis lisaks korvpalli. «Palusin emal ka meenutada, et kuidas see asi oli. Jalgpallis käisin lisaks vollele, aga see kaua ei kestnud ja üsna kiirelt läksin võrkpalli juurde ära. Miks? Isa, tädid, õde – kogu isapoolne suguvõsa tegeles võrkpalliga ja see mõjutas kõvasti,» ütleb hetkel Tuneesias sealse liiga jätkumist ootav nurgaründaja.

Raadik tunnistab, et lapsena ta väga tõsine pühenduja ei olnud. «Algul oli see trennis käimine poolsunniviisiline ikka, ega ma väga ei tahtnud käia. Aga lõpuks tekkisid trennis sõbrad ja siis oli juba lihtne ja siis jäin pidama,» lisab Raadik ja kinnitab, et on tänu võrkpallile saanud eluaegseid sõpru.

Eesti koondise noor sidemängija, viimasel hooajal Tšehhi meistriliigas pallinud Robert Viiber jagas end kunagi jalgpalli ja võrkpalli vahel. «Umbes pool aastat käisin jalgpallis, aga samal ajal mängisin ikkagi võrkpalli ka. Korvpallitrennis käisin ainult ühe päeva proovimas. Jalgpalli läksin, kuna seal oli rohkem sõpru ja ma vist lihtsalt üritasin leida, mis mulle rohkem meeldib. Tollel ajal oli võrkpallitrennides natukene kiusamist ka ja see oli ka üheks põhjuseks, et midagi uut proovida,» põhjendab Viiber teise ala poole vaatamist.

«Õnneks mulle jooksmine väga ei meeldi ja seega otsustasin ikkagi ainult võrkpalliga tegelema jääda. Ja võrkpalliga olen ma kokku puutunud juba väga varajasest ajast, eks see jättis ka juba suure jälje südamesse,» lisab Viiber.

Loe volley.ee leheküljelt, kuidas liikusid võrkpalli juurde Liis ja Kadi Kullerkann ning Alari Saar.