Ove Sander: kitsa ringi matused eriolukorras järgivad piiranguid (1)

Inimelu kõige delikaatsemaks ja raskemaks olukorraks – matuseks – on eriolukorras samuti erilised juhised. Ilmselt on kõige raskem põhimõte, et matusetalitus tuleb läbi viia äärmiselt piiratud omaste ringis. Praktiseeriva vaimulikuna tean, kui palju lisab see valu, kui ei ole võimalik minna armsa inimese matusele ning soovida head teed minejale ja avaldada kaastunnet omastele.

Juhistes on tähtsad suunised nii lahkunu lähedastele, matuselistele kui ka matusekorraldajatele, millele lisanduvad kõik kehtivad piirangud avalikus ruumis käitumiseks, ja need koostasid siseministeerium ja sotsiaalministeerium.

Kõige enam tekitab küsimusi, kuidas tõlgendada väljendit «äärmiselt piiratud omaste ring», sest sõnade tähendused on inimestele erineva ulatusega, nagu ka lahkunu lähedaste omaste ring. Ühtedel kuulub sellesse võib-olla ainult laps või abikaasa, teisel neli-viis last ja paarkümmend lapselast, lisaks õed-vennad.

Soovitus, mida saan tegevvaimulikuna anda, on see, et matusetalitusest osavõtt ongi praegusel ajal just nimelt väga piiratud. Täiesti mõeldav on väärikas ärasaatmine, kui seda juhatab vaimulik – kirikliku matusetalituse puhul – ning osavõtjaid on vaid üks või kaks, ning hoiduda tuleb tavapärastest leina jagamise ja kaastunde avaldamise viisidest, kallistamisest ja kätlemisest, ning vältida muul viisil füüsilist kokkupuudet teiste inimestega, nagu on kirjas juhises, ning vältima lahkunu ja leinatalitusega seotud esemete puudutamist.

Need, keda praegune eriolukord ja selle piirangud sunnivad koju jääma, võiksid matuse ajal süüdata küünla, mõelda lahkunule ning teistele leinajatele, olles sel viisil oma palvetes kohal ja kaasas. Tõeliseks kohalolemiseks ei pea füüsiliselt kohal olema – küllap oleme kogenud mõne inimese lähedust, kes meile on mõelnud tuhandete kilomeetrite tagant.

Hoiduda tuleb tavapärastest leina jagamise ja kaastunde avaldamise viisidest, kallistamisest ja kätlemisest, ning vältida muul viisil füüsilist kokkupuudet teiste inimestega.

Hea nõu võiks olla selleski, et kui raske aeg taandub, saab soovi korral tulla laiemas ringis kas hauale või mälestusteenistuseks või -kontsertideks kirikusse, samuti pidada soovi korral peiesid. Mälestushetke edasilükkamises pole midagi tavatut, seda on tehtud varemgi ja tuleks teha ka praegu, et inimesed saaksid oma leinas edasi minna. Sel teel on rituaalid väga tähtsad. Vahepealsel ajal võib aga paluda koguduselt eestpalvet ja mälestamist vastavalt iga kiriku tavadele.

Matusekorraldajatele näeb juhis ette, et talitus tuleb läbi viia (äärmiselt) lühidalt ning vältida selle pidamist ruumides (kirikud, kabelid, kodud, ärasaatmiseks kohandatud ruumid), see tuleb teha kalmistul või mujal vabas õhus.

Kirikliku ärasaatmistalituse juures peab vaimulik tegema talitusele kehtestatud n-ö miinimumi: luterlikus kirikus on selleks vastav palve ja kolm peotäit mulda, lisaks lugemine, usutunnistus, Meie Isa palve ja õnnistamine. Lühidus tähendab eelkõige pika matusekõne ja järelehüüete vältimist.

Matusetalituse kõige soovitatavam koht on kalmistu, soovi korral taluhoov või koduaed, kiriku või kabeli esine. Kalmistul kui avalikus kohas tuleb arvestada valitsuse kehtestatud inimestevahelise minimaalse kahemeetrise kaugusega üksteisest.

Kas lahkunu tuhastamine ja hilisem urni muldasängitamine võiks olla lahendus eriolukorra aja matusekultuuris? Kas tuhaurn jääbki ootele? Kui pikalt võib urni hoida matmata, seda kalmistuseadus ei reguleeri, küll aga on kohalikul omavalitusel kohustus urn matta, kui sellele pole ühe aasta jooksul järele tuldud. Kas elu tavarööbastesse saamisel toimub matusetalitus? See võib olla osaline lahendus. On kirikuid, kes ei aktsepteeri tuhastamist, ning paljudes teistes kirikutes, sh luterlikus kirikus on arusaam, et ka tuhastamise korral peab eelnema ikkagi kiriklik talitus.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et eriolukorra ajal saab matuseid pidada, järgides rangelt ja ühemõtteliselt suuniseid, millest kõige tähtsam on, et ärasaatmisele tuleks vaid äärmiselt piiratud arv lähedasi pereliikmeid. Vajame selleks leplikkust, samuti mõistvat ja austavat suhtlemist leinajate ja matusekorraldajate vahel. Seda kõike selleks, et lahkunu viimane teekond oleks väärikas ning tema lähedaste elu ja tervis hoitud ja kaitstud.