Pere avastas kaks korstnasse kinni jäänud kodukakku

Pereema Natalia Aigro-Kallo rääkis, et nendele oli esimene kakuüllatus tegelikult nüüdsest isegi suurem, kuid seekord kujunes kahe linnu päästeaktsioon sündmusrohkemaks ja emotsionaalsemaks.

Esmalt tõmbas pereisa Ahto kätte töökindad ja võttis siis korstnaluugi kaudu välja üleni nõgise, korralikult räsitud ning murtud sulgedega kodukaku, kes oma välimuse tõttu kohe Tonduks ristiti.

“Ema puhkes mul nutma. Nii kahju oli tal seda lindu vaadates,” meenutas Natalia Aigro-Kallo toimunut. Kohe seejärel ronis luugist ise välja teine kakk, kes pärast seda, kui ta oli toas väikese lennutuuri teinud, kapi otsast kätte saadi, üle vaadati ning vabadusse lasti.

Natalia Aigro-Kallo asus otsima internetist telefoninumbrit, et kannatanust teada anda, ja saigi lõpuks ühendust Eesti Metsloomaühingu esindajaga. Arupidamise järel otsustati toimetada kakk kohe Paidesse, vabatahtliku ühingu lähimasse varjupaika.

Pikema jututa pakkisid Kallod Tondu pesukaussi, tõstsid selle autosse ja vurasid kogu perega Eestimaa südame poole. Seal võttis neid vastu Eesti Metsloomaühingu Järvamaa piirkonnajuht Virge Võsujalg, kes asus patsiendi eest hoolt kandma ja ta esmalt duši alla pessu viis.

Kui alguses kulges kõik hästi ja Tondu süstis oma hooldajasse lootust korraliku söögiisuga, osutusid linnu vigastused siiski niivõrd rängaks, et ta nädalapäevad hiljem hinge heitis. Virge Võsujalg sõnas, et Tondu vigastused pärinesid enne päästmisaktsiooni suure tõenäosusega just linnu õelt või vennalt, kes ise korstnast välja pääseda üritades tema peal oli tallanud.

“Kakuvanematel ei ole [korstnast pääsemisega] sellist muret, nad oskavad ronida ja saavad ise välja. Pojad on need, kes jäävad lõksu, ja nendele võibki see saatuslikuks osutuda,” kõneles Võsujalg. Ta märkis, et niisugused lood, nagu juhtus Tonduga, on kahjuks liiga sagedased. “Praegu on alles aprillikuu, aga meile on toodud juba neli kakku. Võime julgelt öelda, et iga kuu tuuakse üks lind, ja tegelikult on see kurb,” lisas Võsujalg. “Viimasel kakul, kes toodi üleeile (teisipäeval – toim.), läks veel halvemini kui sellel nõgisel kakul, sest pererahvas jõudis ahju tule teha. Kakk oli tulist õhku sisse hinganud, saanud põletada ja vingumürgistuse. Tema suled olid põlenud ja tiibades igal pool augud sees. Seda oli ette aimata, et ta hommikut ei näe, ning kahjuks teda enam aidata ei õnnestunud.”

Virge Võsujalg märkis, et Eesti Metsloomaühingul on sama mure, mis korstnapühkijatelgi, kes leiavad alatasa korstnast linde. “Tegelikult ei ole kõige suurem mure kakkude, vaid hakkidega, kes tassivad korstnasse oksarisu, kilet, paberit ja muud pesamaterjali, mida parasjagu kätte saavad. Nendele on ilus korsten kõige suurem lõbu üldse,” kõneles ta ning lisas, et korstnapühkijate jaoks on sellise sodi kättesaamine suur töö ja peavalu. “Üksainus säde, mis sinna võib lennata, süttib seal sees ikka ilusasti.”

"Praegu on alles aprillikuu, aga meile on toodud juba neli kakku."

Virge Võsujalg, Eesti Metsloomaühingu juhatuse liige

Võsujalg pani inimestele südamele, et maja või suvilat ehitades võiks kõik ilusti läbi mõelda ja paigaldada hilisemate murede vältimiseks korstnale spetsiaalse võrgu. “Kui kodukakk on valinud välja sinu kodukorstna, siis see on vahva,” lausus ta ja lisas, et kodukakk pesitsebki inimeste lähedal, sest seal on hiirte, rottide ja kõige muu kujul ka tema toidulaud.

“Tegelikult on see, kui kakud teie kodu lähedale elama asuvad, meeletult äge kogemus: näha nende paaritustantsu ja kuidas nad suhtlevad omavahel, kui nende väikesed heledad pambud pojad hakkavad pesast välja tulema,” kõneles Virge Võsujalg. “Kakk on omamoodi tarkuselind ja minu arvates täielik müsteerium. See on meeletult ilus kogemus, mida on võimalik ühel perel kogeda. Lihtsalt andke lindudele see võimalus, tehke pesakastid ja laske neil olla.”

Perekond Kallo võttis igatahes metsloomaühingu soovitust kuulda ja kavatseb korstnale võre paigaldamise järel meisterdada kakkudele pesakasti. Nii võivad nemadki tulevikus rahuliku südamega oma toredate naabrite tegemisi kaeda.