Juhtkiri: jumalaga, Ungari (46)
1. aprill 2020, 00:00
/nginx/o/2020/03/31/13035046t1hfebb.jpg)
- Orbán kasutab putinlikke meetodeid meedia kontrolimiseks
- Olukord Ungaris on liiga mäda meediakraanide lahtikeeramiseks
- Ka meie valitsuses on ebaliberaalset demokraatiat ihkav erakond
Diktaatorid on ikka pidanud looma nähtamatuid vaenlasi, selleks et «rahvast kaitsta». Veel parem on aga päris vaenlane, näiteks pandeemia, mille peatamiseks peavadki valitsused piiranguid kehtestama. Ungari peaministri Viktor Orbáni arvates võideldakse aga nähtamatu vaenlasega hoopis Euroopa Liidus, sest polevat põhjust kurjustada temaga tähtajatu dekreedi alusel valitsemise pärast – pandeemiast on ju vaja jagu saada.
Nähtamatute vaenlastega võitlevad sel juhul ka ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo, Euroopa Nõukogu, OSCE, suur hulk vabaühendusi ja meediaväljaanded üle maailma. Ungaris on asi juba mõnda aega hapu olnud. Kujutage näiteks ette Eestit, kus ERR on muudetud valitsuse kommunikatsioonibüroole alluvaks peaministri hääletoruks, sisuliselt üleriigiliseks Savisaare-aegseks Tallinna TVks, ning kus nii Postimees kui ka Eesti Päevaleht on tegevuse lõpetanud. Umbes selline ongi Ungari poliitikauudiste turg, millest vaid viiendik on Orbánist sõltumatu.
Orbáni käitumine meediaturul on niimoodi putinlik, muutes ebaoluliseks demokraatlike protsesside korrektsuse (nt valimiste õiguspärase korralduse). Kontrolliga informatsiooni üle on riik pannud näpu demokraatia kaalule, kasutades vahendeid, mida võib õigusega pidada dopinguks ühiskondlikus arutelus. Sellistel meetoditel pikalt põhiseadust muutva jõuga kahekolmandikulist parlamendienamust säilitades saabki Orbán teha mida tahes.
Sellist võimu on tal vaja samadel põhjustel nagu Putinil või mistahes autokraatlikul juhil – olukord Ungaris on selleks liiga mäda, et meediavabaduse kraane lahti keerata. Human Rights Watchi hinnangul ei ole Ungari «halvasti juhitud, alarahastatud ja alamehitatud» tervishoiusüsteem kriisiks valmis. Üks arst väitis organisatsioonile, et puuduvad elementaarsed asjad, nagu desinfitseerimisvahendid ja maskid. See arst rääkis anonüümselt, kartes võib-olla, et Orbáni režiim võib viidata «valeinfo levitamise» keelule, mille eiramise eest on ette nähtud kuni viieaastane vanglakaristus.
Kujutage ette Eestit, kus ERR on muudetud sisuliselt üleriigiliseks Savisaare-aegseks Tallinna TVks ning kus nii Postimees kui ka Eesti Päevaleht on tegevuse lõpetanud.
Selle kõigega võrreldes on meil Eestis päris hästi. Välisministeeriumi teavitus Euroopa Nõukogule, kus nenditi inimõiguste piiramise võimalikkust Eestis, mille peale paljudel mure tekkis, oli Postimehele teadaolevalt allpool poliitilist tasandit toimunud tööõnnetus. Küsimusi see siiski tekitas, sest kuigi liikumisvabadus on inimõigus, lubab Euroopa inimõiguste konventsioon teha rahvatervise nimel erandi. Sisuliselt tähendab see, et pandeemia ajal keelde eirates kuhu tahes minemine ei olegi inimõigus.
Seega peame küsima: milliseid võimalikke uusi inimõiguste piiramisi valitsus võimalikuks peab? Me suudame ju ette kujutada kriisi edasise kulu võimalikke stsenaariume ja vastavaid olukordi. Meie valitsuses on erakond, kelle näpud sügelevad ebaliberaalse demokraatia järele. Muret võib tunda ka juhul, kui inimõigusi ei piirata – majanduskriisi tekitatud eelarveauk pakub võimaluse võtta ära raha neilt, kellele riik polekski parempopulistide arvates seda määrama pidanud.
Meiega koos vabanenud Ungari on vabast maailmast lahkunud. Ajal, mil olukord lausa soosib vabaduste piiramist, on kodanikel ja ajakirjandusel mõistlik olla eriti valvas.