Venemaa kasside päästeingel ühtki hiirekuningat abita ei jäta

Juba noorena paelus Yurit ronimine ning ta armastas väga matkamas käia. Seetõttu otsustas ta täisikka jõudes teha töid, mis teda kõrgustesse viivad, olgu nendeks siis maalimine, tänavalampidel pirnide vahetamine või aknapesu. Mehe sõnul meeldib talle end abivalmina ja kasulikuna tunda, mistõttu tegeleb ta ka heategevusega. Kord külastas ta Supermani-kostüümis lastehaiglat, et sealsetele patsientidele rõõmu tuua. 

Kasside abistamiseni jõudis Yuri läbi kurva juhuse. Kord märkasid möödujad ühe kortermaja rõdul kükitavat sfinksi. Väljas oli 20 külmakraadi ning kiisuke värises kontrollimatult. Keegi kohalolnutest tuli mõttele Yuri appi kutsuda – mees haaraski ronimisvarustuse, kihutas kortermaja juurde ja oli valmis katuse kaudu rõdule pääsema, kuid jäi hiljaks. Krõbe pakane oli kassi eluküünla kustutanud. 

«Sel hetkel sain aru, et meie linnas pole kedagi, kes end hädas kasside aitamisele pühendada tahaks – prioriteediks on ikka inimesed,» rääkis Yuri ajalehele Komsomolskaja Pravda. «See on muidugi arusaadav, kuid probleemi see ei lahenda. Sestap otsustasingi selle ülesande enda kanda võtta.»

Yuri märkis oma veebilehele, et on valmis kitsikusse sattunud kasse päästma ning telefonikõnesid hakkas tulema üha rohkem ja rohkem. Nüüd sõidabki mees mööda Novosibirski oblastit ringi. Kuhu kutsutakse, sinna ta ka läheb. 

«Tegelikult on asjad nii, et üheksakümnel protsendil juhtudest kassid abi ei vajagi, kuigi tundub, nagu oleksid nad puude otsas jäädavalt lõksus,» nentis Yuri. «Kui kass ei taha puu otsast alla tulla, tuleneb see tõenäoliselt pealtvaatajate hüüetest ja närvilisest olekust. Kui ma hakkaks talle järele ronima, läheks ta veel kõrgemale. Sellises olukorras on kõige parem lahkuda – kui ümbrus on rahulik, tuleb kass ise alla. Ta ei ole rumal, ta teab täpselt kui kõrgele ta ronib ja et ta on võimeline ise alla tagasi minema.»

Just seetõttu peab Yuri oma ametit osaliselt psühholoogide omaga sarnaseks. Kui talle helistab ahastuses kassiomanik, kelle lemmik on lihtsalt puu otsa roninud, annab ta endast parima, et abiotsija maha rahustada. Eranditeks on olukorrad, kus kass on puu otsa roninud näiteks jalutusrihma kandes ja on silmnähtavalt lõksus. Sellistel juhtudel pole Yurile mingi probleem kassile kärmelt järele minna ja ta vabastada.

Kord pidi Yuri puu otsast alla tooma pesukaru. Loom tegelikult hädas ei olnudki ning oleks ka ise maapinnale jõudnud, kuid puu alla oli kogunenud suur rahvamass, kellest nii mõnigi oli valmis ohtliku töö ise ette võtma. Kui Yuri tõstukiga üles jõudis ja pesukaru puuri panema hakkas, sööstis loom suures hirmus avausest mööda ja kukkus kõrgelt maapinnale. Kohe viidi ta läbivaatusele, ent kui ehmatus välja arvata, ei teinud potsatus talle viga. 

Oma arsenalis kannab Yuri kaasas suurt riidest kotti ja keevitamiskindaid, sest ehmunud kass võib olla väga agressiivne. Mõnikord on loomade omanikud enne Yuri kutsumist tõstuki tellida jõudnud ning paluvad tal lihtsalt ise kass sülle võtta ja alla tuua. Kogemustest on mees õppinud, et kõigepealt tuleb tõstukiga kassist kõrgemale tõusta ja siis tema poole laskuma hakata. Selline lähenemine on kassi jaoks hirmutav element ning suure tõenäosusega tardub ta paigale, mis teeb püüdmise lihtsamaks. 

Yuri sõnul juhtuvad kõige halvemad olukorrad tuulutusasendisse jäetud akendega. Nii mõnigi uudishimulik kass püüab ava vahelt läbi pugeda, jääb lõksu ja ei saa enam ei edasi ega tagasi. Sellise seisundiga kaasnevad raskemad vigastused, mis võivad lõppeda looma surmaga ning seetõttu on abistaja kohalejõudmise kiirus ülimalt oluline. 

Yuril endalgi on kodus kass, kelle ta tänavalt leidis. Küll aga ei tunne mees oma sõnul kasside vastu eriliselt suurt armastust ning teeb lihtsalt tööd. «Kasside päästmine on rutiinne ja monotoonne, kuid keegi peab seda tegema. Mina teen, ilma aupaistet ja kiitusi otsimata,» sõnas mees lõpetuseks.