Fotokunstnik paneb vanatehnika varjupaiga piltidel elama

Jaanus Ree meenutas, et sattus esimest korda Järva-Jaani vanatehnika varjupaika 2013. aasta «Tule tulemise» ürituse ajal. «Siis vaatasin, et see on fotogeeniline koht, mida võiks kunagi pildistamistel kasutada,» märkis ta.

Kui Ree kolm aastat hiljem asus plaani ellu viima, polnud tema üllatusel otsa ega äärt, kui ta kohtas varjupaiga eesotsas sõbralikku ja mõistvat Tuve Kärnerit. «Ta lubas meil lahkelt vanade autode keskel oma fotolavastusi teha,» ütles ta. «Helistasin talle veel mitu korda üle ja küsisin, kas ta on ikka kindel. Vastus jäi samaks. Ta ei teadnud, kes me oleme ja mida teha tahame ning kuhu need pildid lähevad. Ta usaldas lihtsalt pimesi.»

Oma kogemustest teab Ree öelda, et pildistamisteks on litsentse ja kasutuslube saada nii Eestis kui ka välismaal keeruline. «Ühe Uus-Meremaa pildistamise tarvis istusin pool aastat öösiti üleval ning ajasin lubasid ja dokumente riigiinstantsidelt kokku,» selgitas ta.

Eestis küll asjad nii bürokraatlikud pole, kuid päris nõnda, et ühe telefonikõne peale keegi jah-sõna ütleb, ei juhtu samuti tihti. «Kui muuseumipapa oli rohelise tule andnud, jäi üle oodata sobivaid ilmaolusid ning loota, et oma ala professionaalid oleksid kodumaal ja saaksid õigel hetkel pildile tulla,» lausus Ree.

Järva-Jaani vanatehnika varjupaik paelub Reed sellega, et on puhas ja ajalooliselt fotogeeniline koht.

«Foto on tänapäeval natuke nagu vana meedium, seetõttu eeldataksegi, et fotodelt leiab midagi, mis oleks teatud mõttes ajas tagasiminek. Varjupaik on kindlasti üks unikaalsemaid kohti Eestis, kus ajaloo taustaga fotosid teha,» selgitas ta.

Ka Ree on suur tehnikahuviline. Teda tuntakse üle maailma kui pühendunud rallifotograafi, kes püüab kiired autod piltidele kohtades ja olukordades, mille peale keegi teine ei tule. «Minu põhitöö ongi WRC-rallide pildistamine ja ma rändan koos Ott Tänaku meeskonnaga peaaegu aasta ringi mööda maailma ja jäädvustan erilisi rallihetki,» lausus ta.

Õnneks oli 2016. aasta talv helde ja andis mõne 10–15 miinuskraadiga selge ilma. Võttepaiga ettevalmistus vältas Reel kolm-neli päeva, sest ta tahtis ühe vana tsikli ja selle taustal olevad autod paksult jäässe lasta. Selleks oli vaja neid pikemalt veega kasta. Seda tuli teha ka pildistamiste päevadel, et tulemus saaks võimalikult pilkupüüdev.

Üht ja sama tausta kasutas Ree tookord nii mootorratturi kui ka lumelauduri pildistamiseks. «Vahe oli vaid selles, et lumelauduri pildi tarvis tuli ehitada lumest hüppemägi, kust hoogu võtta,» selgitas ta. Labidaga sellist hunnikut kokku ajada olnuks keeruline, kuid siis tulid kohalikud Tuve Kärneri kutse peale appi ja lumekuhil lükati tehnikaga sinna, kuhu vaja. «Sellist vastutulelikkust poleks osanud lootagi,» sõnas ta.

Ree ütles, et kolme Järva-Jaanis veedetud päevaga õppis ta palju. «Iga päevaga sain uusi teadmisi, kuidas valgus seal mängib ja mil moel kohta võteteks paremini ära kasutada,» lausus ta. «Pildistan seni, kuni jään lõpptulemusega rahule.»

Teist korda võttis Ree suurema pildistamise Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas ette tänavu jaanuaris. «Tahtsin teha pildiseeria köielkäija Jaan Roosega,» täpsustas ta. «Ootasin ära natuke külmema ilma, et rauale tekiks härmatis, päike paistaks. Õnneks oli Jaan sel päeval vaba.»

Kuigi mõnikord kasutab Ree pildistamiste ettevalmistamisel assistendi abi, siis Järva-Jaani läks ta juba kindlas usus, et kohalikud ulatavad abikäe. Nii ka oli. «Köiele oli vaja umbes tuhandekilogrammise tõmbejõuga tugevaid kinnituskohti, kuid varjupaigas kohapeal midagi sellist ei leidunud. Siis tulid kohalikud mehed rasketehnikaga appi, mille külge sai köie otsad kinnitada,» selgitas ta.

Kinnitamise tegi Jaan Roose muidugi ise ära. «Ma ei usu, et ta julgeks kõndida ja hüpata köiel, mis on kellegi teise pandud. Turvalisus on pildistamiste juures samuti oluline ning selles suhtes teavad professionaalid paremini, mida ja kuidas nad saavad teha,» lausus Ree.

Seetõttu teebki Ree pildistamisi valdavalt oma ala parimatega, kes tulevad mõtetega kaasa ja oskavad tema kui fotograafi soov­unelmad täita. Nii võibki tema piltidelt peale Jaan Roose leida lumelaudurid Madis Bachmanni ja Kaur Rasmus Joosti ning motosportlased Toomas Triisa ja Rannar Uusna.

Ree ütles, et iga spordiala on huvitav pildistada. «Keerulisemate alade puhul, mida lumelauasõit ja köielkõnd kahtlemata on, hakkad leidma olukordi, mida muidu ei leiaks. Kohapeal tulevad sageli uued mõtted ja neid saab hiljem üle võtta mõne teise spordiala pildistamisel,» lausus ta.

Ree ütlust mööda pole ta seni heade mõtete leidmisega jänni jäänud isegi siis, kui ilm ei tööta kaasa või koht on selline, kus on juba varemgi pildistatud. «Alati tuleb mõni mõttevälgatus. Isegi halva ilmaga on äge pilte teha,» sõnas ta.

Profifotograafi töö on Ree meelest mitmekülgne. Töö on eripalgeline juba sellegi poolest, et üks asi on läbi viia pildista­mine ja kinni püüda eelnevalt peas sündinud pilt, kuid hoopis teine töö on digitaalses fotomaailmas selle järeltöötlus. Ühtviisi olulised on mõlemad.

Suurem osa pilte, mida Ree teeb, pole valminud väljaannete tellimusel, vaid tema enda soovist teha ägedaid pilte.

«Vahel on lihtsalt tore, kui keegi ei ütle sulle, mida tegema pead, vaid saad lasta fantaasial lennata. Saan piltidel ellu viia oma hullud ideed ning mängida võtete, valguste ja paikadega,» lausus ta.

Praegu Reel rohkem ideid Järva-Jaani vanatehnika varjupaigaga seoses peas ei tiirle, kuid need võivad tulla sama ootamatult kui eelmised. Nii et kunagi ei tea. «Usun, et satun sinna veel kindlasti, eks siis ole näha, kas kaameraga või ilma,» sõnas ta.

Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga juhataja Tuve Kärner meenutas, et kui üks tagasihoidlik mees talle aastate eest helistas ja teatas, et on Jaanus Ree ja tahab tulla vanatehnika varjupaika pildistama, ei osanud ta sellest midagi arvata. «Ma ei teadnud, kes ta on ja mida teeb, kuid igaks juhuks ütlesin, et tulgu, kui tahab. Imelik tunne küll oli, kuid mõtlesin, et ega pildistamine kellelegi ju häda tee,» lausus ta.

Kui Ree kohale ilmus ning hakkas rääkima tsiklite vee ja piimaga ülevalamisest, ehmatas Kärner korraks ära, et mis jamasse ta nüüd ennast mässis. «Aga kui ta selgitas, et nii tekib masinatele efektne jääkiht, hakkasin aimu saama, et ta teab, mida räägib,» lausus Kärner.

Ta jälgis Ree tegevust kõrvalt ja püüdis abistada nii palju kui võimalik. «Kui tal oli vaja autode ette lumest väike mägi saada, siis helistasin koostööpartneritele Paistevälja osaühingust, kas nad saaksid tehnikaga appi tulla. Kui mehed kuulsid, et minu juures on pildistamas Jaanus Ree, olid nad kohe nõus ja hurjutasid mind, kuidas ma ei tea, kui kuulus fotograaf ta on,» meenutas ta.

Nii hakkas ka Kärner lähemalt huvi tundma, mis mehega siis tegu on.

«Tema fotoloomingut nähes taipasin, et ta on samasugune kiiksuga vend nagu ma isegi,» ütles ta naljatades. «Tegelikult on hämmastav, et ta vanatehnika varjupaigas sellist potentsiaali nägi.»

Eelmise aasta lõpul, kui Ree jälle helistas, et tahab pildistama tulla, aimas Kärner kohe, et midagi põnevat on tulemas. «Olin fotosessiooni ajal küll ära, kuid Paistevälja mehed läksid talle appi ja tõid kohale rasketehnika, mille külge Jaan Roose sai oma kõnniköie kinnitada,» lausus ta.

Kärner on Ree tegemisi ja töid nüüd internetileheküljel ja Facebookis jälginud ning imetleb tema head silma kõnekate kaadrite tabamisel. «Ta on tõeline oma ala meister. Seda kinnitab iga tema tehtud foto,» märkis ta.

Mingit muud kasu kui asupaiga äratundmisrõõm piltidel vanatehnika varjupaik Jaanus Ree fotodest ei saa. «Aga vahelduseks sellele, et saame hurjutada, mis me seda koli sinna roostetama veame, on tore näha, et kellelegi läheb see paik siiski kunstilises plaanis korda,» ütles Kärner ning lisas, et vanatehnika taust fotodel on kõnetanud teisigi fotograafe. «Ju siis on ajaloo aura ikkagi eriline.»