Abilinnapea Betina Beškina endal süüd ei näe (1)

Austatud linnavolikogu, austatud volikogu esimees!

Seisan täna siin kui Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonda kureeriv abilinnapea, kuid sellest tiitlist ülimaks pean oma rolli emana. Abikaasa, tütre ja õena. Ja olen õnnelik, et nende väärikate aunimetuste üle poliitiline jõud ei käi.

Võttes arvesse kõiki – enam kui nädala vältel ilmnenud täiendavaid asjaolusid ja fakte mõistan, et kannan omamoodi vastutust ja annan siin aru mitte ainult Tallinna linna, vaid kõigi omavalitsuste eest, mida on kokku ligi 70, kes ei kulutanud ära asendushooldusteenusteks eraldatud raha. Loodetavasti ei levi umbusalduste laine üle Eesti nagu koroonaviirus maailmas.

Usun, et ma ei ole ainus omavalitsuse esindaja, kes on kergelt öeldes – hämmeldunud selle üle, et meile heidetakse ette maksumaksja raha sihtotstarbelist kulutamist. Oleme pigem harjunud vastupidise kriitikaga.

Asendushooldusteenusele vahendite jagamisel ja tekkinud eelarve ülejäägi puhul ei saa me kindlasti kasutada termineid nagu «kokkuhoid», «mitte sihtotstarbeline raha kasutamine», «hoolimatu käitumine», «ettenähtud abist ilma jätmine».

Ma võin teile kinnitada, et kõik lapsed, kes on jäänud vanemliku hooleta, on kas perekodudes või hooldusperedes ja hoolduspered on saanud neid toetusi, mida omavalitsused peavad neile maksma. Lisaks Tallinnas on hoolduspered saanud lisatoetusi linnaosadelt. Ehk siis, kui lisavajadus tekkis, hoolduspere pöördus linnaosavalitsusse ja on saanud lisatoetusi.

Hoolimatu käitumine tähendaks minu hinnangul seda, kui omavalitsusel, kelle poole abivajaja pöördub, ei oleks tahtmist abi küsijale vajalikku teenust osutada.

Tuleb tunnistada, et selline olukord oleks võinud juhtuda kahe aasta eest Tallinnas, kui linn ei oleks aastal 2018 riigi eraldatud kolmele miljonile eurole lisanud omalt poolt veel miljoni. Meil jäi toona 300 000 eurot ülejääki, mis on alla kümne protsendi. See tähendab seda, et linn on taganud seda, et vanemliku hooleta lapsed on saanud teenusele. Ja kui linn ei oleks panustanud, siis oleks jäänud ülejääki, vaid oleks puudujääk 700 000 eurot.

Ma selgitan veelkord, et see ülejääk tekkis sellest, et Tallinna linn panustas omalt poolt kahel aastal miljon eurot. Siin on veel üks oluline aspekt. Me ei oska prognoosida seda, kui palju lapsi tuleb asendushooldusteenusele. See on kriitiline vajadus, mis võib tekkida ka öösel ja me peame olema valmis, et seda vajadust katta. Sellepärast on teatud reserv selleks teenuseks väga mõistlik. Kas see peab olema just nii suur, on teine küsimus. Aga pigem on siin kindlam, kui on teatud raha üle, et seda kasutada siis, kui tekib kriitiline vajadus.

Mulle on alati olnud sümpaatne eestlaste hoiak, suhtumine ja valmistumine homseks. Kuidas suvel kogutakse ja täidetakse salved talvevarudega ja talvel suveks vankrit. Just ettenägelikkus ja kasinus on aidanud esinevanematel üle elada raskeid aegu.

Iseasi, kas see ülejääk peab just olema 900 000 eurot, mis näib suurena. Samas ei ole see omavalitsuste lõikes kõige suurem, kui vaadata jäägi osakaalu. Tallinna ülejääk moodustas eelmisel aastal 26,5 protsenti eraldatud toetuste vahenditest, kuid sellest suurema ülejäägiga on 20 omavalitsust, millest suurimad on Saarde vallal 71,7 protsenti, Viimsi vallal 52,1 protsenti ja Pärnu linnal 38,5 protsenti.

Tõepoolest, täna on riigi eraldatud vahendites jääk, kuid Tallinn on oma eelarvest panustanud teenuse tagamiseks juurde kahe aasta peale kokku 1,3 miljonit. Riigi vahendite jääk on samal olnud 900 000 eurot, mis tähendab, et ilma linna panuseta oleks olnud teenuse osutamiseks hoopis puudu 400 000 eurot.

Samas olen ka seisukohal, et laiemalt sotsiaalvaldkonnas võikski pigem olla teatud reserv. Selleks, et kriitilistes olukordades tagada kindlustunne abivajajatele tänase ja homse päeva ees.

Jah, me saame kindlasti oma unikaalset ja mitmekesist sotsiaalsüsteemi parandada ja veelgi täiustada. Ja kindlasti on meil ka arenguruumi, kasvõi operatiivses abipakkumises ja erinevate osapoolte koostöös.

Ühiselt ja koostöös saamegi parandada ning muuta olemasolevat. Oleme üks neist paljudest teistest KOVidest, kes seisab silmitsi tekkinud olukorraga. Üleeilsel koostöökohtumisel sotsiaalministeeriumis tõdesid erinevad osapooled ühiselt, et tegemist ei ole kohalike omavalitsuste pahatahtlikkusega ega mittesihtotstarbelise raha kulutamisega, vaid see on nii riigi kui ka omavalitsuste ehk meie ühine mure. Püüame ühiselt ja koostöös lahenduse leida, et toetada lapsi ja nende peresid. Seepärast keskenduti kitsaskohtadele lahenduste otsimisele ja väljatöötamisele, et saaksime pakkuda kvaliteetset ja parimat tuge abivajajatele. Ja kui on vajadust, siis tuleb muuta ka seadusandlust.

Ent jagame seisukohta, et mistahes summade eraldamisel või jagamisel peab toetuma kindlatele põhimõtetele.

Tallinnas on praegu asendushooldusel 174 last ja järelhooldusel 12 noort. Veebruari alguses oli hooldusperedes 31 last. Loomulikult on meie kõige suurimaks sooviks leida võimalikult paljudele lastele hoolduspered, sest kõige parem kasvu- ja arengukeskkond lapsele on pere. Kuid selle ülla eesmärgi kõrval tuleb meil leida ka võimalused asendushooldusteenuse tagamiseks.

Hoolduspered vajavad küll suuremat toetust, kuid kõige enam vajab ja ootab laps selles peres turvatunnet, hoolivust ja…armastust. Lõpetan siinkohal prantsuse kirjaniku, filosoofi ja riigitegelase Michel de Montaigne´i mõttega: Mida rohkem sa hinge täidad, seda rohkem sinna mahub.

Head volikogu liikmed! Soovin, et meie kõigi hinge mahuks rohkem sallivust, hoolivust ja … lugupidamist üksteise vastu. Seda vähem jääb sinna ruumi kiusamisele, pahatahtlikkusele ja isiklikele solvangutele.