Roppused vürtsitavad üha rohkem Eesti noorte kõnepruuki (14)

Nad näisid tavalised eesti noored. Aastaid pakuks 18–19. Kokku, nagu mäletan, oli neid neli või viis. Nii noormehi kui neiusid. Näha oli, et ammused sõbrad. Sõitsid praamiga Hiiumaale ilmselt ühiselt aega veetma.

Aga kuidas nad omavahel rääkisid!...

Nende lauseid rikastasid sõnad, mille avaldamine siin torkaks enamikku lugejaid valusalt silma.

Kuid nemad lasid nood neljatähelised roppsõnad omavahel, ent siiski kõigi teiste kuuldes lendu, nagu oleks tegemist harilike sidesõnadega.

Piinlik, äärmiselt piinlik.

Paar päeva hiljem lebasin Mangu rannas. Madala taimestiku vahelt jooksid üle liiva vette kaks poissi, vanuse poolest gümnasistid, ja hüppasid vette. Oi seda emotsiooni! Allpool vööd asuvaid organeid tähistavad v- ja t-tähega sõnad kaikusid üle ranna.

«Kas neil tõesti häbi pole?» mõtlesin endamisi. Nad polnud seal ju üksi.

Ühte asja jäin hiljem kahetsema. Et ei ajanud end liivalt püsti ega läinud noormeestele ütlema: «Kas te ise kuulete ka, kuidas te räägite?»

Neile, kes pole koolipingist tõusnud just kümnend või kaks tagasi, vaid palju varem, on vaevalt jäänud märkamata, et noorte sõnavarasse kuulub roppe sõnu küllap rohkem kui varem. Ei, statistilisi andmeid selle kinnituseks pole, ent roppuste hoogsat levikut tõdevad nii keele- kui ka koolitöötajad ehk need, kelle kõrv on harjunud selliseid asju tähele panema.

Vähe sellest. Kui keskealiste põlvkond mäletab, et halvemal juhul saadeti nende kasvueas keegi pe***, siis nüüdsed noored – pealtnäha ka täiesti korralikud – kasutavad v-, t-, p- ja m-tähega algavaid neljatähelisi sõnu nii vabalt, et isegi silm ei pilgu. «Minu noorusajal ka vannuti, aga mitte nii räigelt,» nendib kauane Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur, kes juhib mullusest Kohtla-Järve riigigümnaasiumi.