Sergei Metlev: sinimustvalge defitsiit (2)

Tuules lehviva sinimustvalge silmitsemine tekitab tõenäoliselt pea igaühes meist hea tunde. Kuid siiski hoiame teda sageli kõrge kapi otsas ega viitsi kojamehelt pärida, miks 24. veebruaril ei ole majal lipp heisatud. Kasutame sinimustvalget natuke häbelikult ja isegi riigi brändiks kujundamist seadus ei soosi. Kehv lugu, sest meil ei leidu ühtegi teist sümbolit, mis tekitaks enamikus Eesti inimestes, ilmavaatest ja emakeelest sõltumata, ühesuguse kodu- ja vabadustunde. Ühendavat tundelist heaolu vajame tormilisel ajastul väga.

Lipu eksponeerimise tavad on riigiti erinevad ja muutuvad ajas. Pärast Teist maailmasõda kujunes liputraditsioon sõltuvalt sellest, kas tegu on võitja- või kaotajariigiga. Saksamaal ning Jaapanis muutus nähtav rahvusidentiteet süütunde mõjul tabuks. Võitjariikides USAs ja Suurbritannias seostusid rahvustunded ohverdusega headuse ja vabaduse nimel ega pidanud end häbenema. Nõukogude Liitu, nagu ka teisi diktatuure, on alati iseloomustanud pealetükkiv (visuaalne) marupatriotism.