Juhtkiri: karmavõlg Narvale (20)

Postimees
Copy
Narva kindlus
Narva kindlus Foto: Eero Vabamägi

Kas pärast kultuuripealinna tiitli kaotamist Tartule peab Narva leppima sellega, et tema jaoks ei ole riigil ühtegi Suurt Mõtet? Tõsi, ilma narvakate endi panuse ja initsiatiivita elu edasi minema ei hakka. Õnneks on Narvas tugev kodanikuühiskond, nagu kinnitas kultuuripealinna projekti eestvedaja, Narva endine linnaarhitekt Ivan Sergejev, keda Aimar Altosaar näeb tänase Postimehe Meie Eesti külgede visiooniloos tulevase linnapeana.

Olgem ausad, Narva suuruse ja tähtsusega võrreldes ebaproportsionaalselt vähese riigipoolse tähelepanu peamine põhjus on omavalitsuse kähese koostöötahte kõrval madal eestlaste protsent. Seda enam võiks loota, et Keskerakonna juhtimisel tahab riik oma kohalolu rohkem näidata. See on Jüri Ratasele lakmuspaber: kas nüüd, kus pärast pikka aega isolatsioonis olemist saab lõpuks riigi tasandi poliitiliste otsuste juures olla, kasutatakse võimalust oma valijaskonna jaoks midagi ära teha? Narva linnas Keskerakond enam võimul ei ole, aga meie suuruselt kolmanda linna mured on ju kaugelt enam kui kohalikud.

Lisaks sellele on Keskerakonnal võimalik minna 2021. aasta kohalikele valimistele Narvas tiimiga, mis pole varastamiskultuurist läbi imbunud. Uus stiil Narvas läheks igati kokku Jüri Ratase vähemalt näilise sooviga oma erakonda ja tema võimukantse korruptsioonist puhastada. Ei ole mõistlik, et Narva Keskerakonda juhib Brüsselist pendeldav Yana Toom, ent vaevalt on Narva elanikkonna heaolu huvides panna sellesse ametisse Lüganuse vallavolikogu esimees Dmitri Dmitrjev, kes on tõestanud end vanamoodsama, vürstliku valitsemisstiili viljelejana.

Tuleb teha valikuid, mille säilitamise (või taastamise) poole püüelda ning mille puhul tunnistada ülesanne endale üle jõu käivaks.

Kuna linna seis on habras ning riigi rahakott ka koos Euroopa Liidu vahenditega liialt õhuke, tuleb teha valikuid, mille säilitamise (või taastamise) poole püüelda ning mille puhul tunnistada ülesanne endale üle jõu käivaks. «Kui kogu rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee hästi.» See Narvas apteekrina töötanud Oskar Lutsu «Kevadest» pärit tarkusetera õpetaja Laurilt sobib hästi ka linna väljakutseid iseloomustama. Üks võimalus raskete valikute tegemisel on loobuda Eesti suuruselt kolmandaks linnaks olemisest ning rahulduda pigem sellise rahvaarvuga, nagu enne sõda – 25 tuhande ligidale.

Kompaktsema Narvaga leppides saame loobuda ebarealistlikust kvantiteedieesmärgist ning keskenduda kvaliteedile, mille järele pikalt riiklikus unustusehõlmas olnud linn januneb. Kultuurisündmused, nagu muusikal «Kremli ööbikud» või festival «Station Narva» on vaid algus, sest linn vajab lisaks oskusele eestlast mõneks ajaks (olgu ta või president) kohale meelitada ka võimekust luua teiste Eesti paikadega võrreldava elukeskkond jääda soovijatele, eriti noortele pere loomise kaalujatele.

Mis on keskmise Eesti noore jaoks kõige ülevaatlikum käsitlus Narvast (mis neile meelde jäänud on)? Ilmselt on see nublu ja gameboy tetrise nelja minuti pikkune muusikavideo «für Oksana». Eesti poliitikud on saanud lubada endale Narva teadvustamisest hoidumist, sest valijaid elanikkonna kohta on osakaaluna vähem kui üheski teises Eesti paigas. On viimane aeg asuda tasuma Eesti riigi karmavõlg palju kannatanud ja palju enam vääriva linna ees. «Это жизнь, это карма,» laulis nublu piirilinnast. Tervitame sind, Narva!

Kommentaarid (20)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles