Kui suur tõenäosus on lihtsal inimesel pääseda vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtule? Nullilähedane! Kui kutse aga siiski ühel kenal päeval postkasti potsatab, lööb see esiti jalust nõrgaks. Õnnejoovastusele ja uhkustundele järgneb paanikafaas, organiseerimisfaas, siis paanikafaas number kaks ja lõpuks ka peomeeleolu. Ah et kust ma tean? No lugege!

On 10. jaanuar, tavaline argihommik. Istume perega ümber laua ja üritame igaüks omal moel verd käima saada. Kes luristab mõtlikult netilehti sirvides kanget kohvi, kes teeb hommikuvõimlemist, tõstes järjekindlalt lauale tükkivat kassi põrandale, kes karjub jonnakalt saiaviile kinni hoidva röstri peale. Järsku heliseb abikaasa mobiiltelefon.

Olgem ausad, mitte kellelegi ei meeldi, kui tema telefon heliseb enne, kui hommikumantel päevariiete vastu vahetatud ja Nukitsamehe soeng mingiks tiba hillitsetumaks frisuuriks kratsitud. Eriti hull on olukord aga siis, kui telefon teie peale haukuma hakkab. Minu abikaasa Triinu (edaspidi Muti, sest nii ma teda kutsun) on nimelt Varjupaikade mittetulundusühingu üldjuht. Kui talle helistatakse, on tavaliselt teemaks kas «Auh» või «Mjäu», harvem ka «Mida te endast mõtlete?». Ja tõsilugu, tema nutitoru on keeratud klähvimise peale.

Kommentaarid (2)
Copy