Kodused aarded: linased rätikud, mis valminud esiemade näputööna

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Külli Münter toob köögilaule suure kasti, milles kenasti kokku lapitud köögirätikud, mis on tehtud tema abikaasa vanaemade poolt.
Külli Münter toob köögilaule suure kasti, milles kenasti kokku lapitud köögirätikud, mis on tehtud tema abikaasa vanaemade poolt. Foto: Vladislav Musakko

Seda ilu, õrnust on igasse kodusse jätkunud. Linastele rätikutele, mis on erilised, kaunid ja maarahvalikud, on eesti naised tikkinud väega pooleks nimesid, kauneid sõnu ja tarkusi. Need on rännanud edasi põlvest põlve.

Külli Münter toob köögilauale suure kasti, milles kenasti kokku lapitud köögirätikud. Neid on seal palju. Käsitööhuvilisel naisel on need rätikud, kuid lugusid mitte. Ta teab, et need rätikud on kahe meistri töö: need on tema abikaasa vanaemade rätikud. “Leidsime need niimoodi, et tegime kapi lahti – ja seal nad olid. Kahjuks ilmusid need rätikud välja siis, kui inimesed olid juba lahkunud,” rääkis Külli Münter.

Siiski mäletas ta, et hetketi olid niisugused rätikud kodudes rippumas. Kui ta ise elas veel korteris, oli ka tema kodus komme monogrammiga rätikuid nõndaviisi presenteerida. Monogrammide kohta teab ta seda, et lapsi oli peredes palju ja iga tüdruku veimevakk nõudis just tema nimetähtedega kaasavara.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles