Vikerkaar loeb. Kas põhipalk või barbaarsus! Sakslane mõtleb

Selleks et eesootav tehnoloogiline murrang ei määraks inimest suurte digikompaniide lüpsikarjaks, ühiskondliku masinavärgi mutrikeseks ja eestkostealuseks või logelevaks elupõletajaks, tuleb esmalt sisse seada tingimusteta põhisissetulek kõikidele ühiskonnaliikmetele. Seda juba põhjusel, et praegune tööjõumaksudel põhinev sotsiaalsüsteem kukub lähikümnendeil niikuinii kokku. Üha rohkem töid automatiseeritakse ning üha rohkem inimesi teeb juhuotsi, mille pealt on võimatu sotsiaalmaksu sisse kasseerida. Pealegi rikaste maade elanikkond vananeb.

Prechti meelest peaks Saksa oludes olema üldine baaspalk 1500 eurot kuus (võrdluseks: Eestis on inimese toimetulekumiinimumiks kehtestatud suhteliselt meelevaldselt 221 eurot kuus). Baaspalga rahastamiseks piisaks pangatehingute maksustamisest 0,05 protsendiga. (Võib-olla sarnase tulevikuootuse tõttu suhtus meie väikene vasaktiib teise pensionisamba vaidlustesse kaunis muretult: on ju igasugune pensionikindlustus niikuinii üks 20. sajandi jäänuk ning tulevik peaks meilgi kuuluma hoopis universaalsele baaspalgale.)

Sellised rehkendused võivad nüüd luua mulje, nagu sisaldaks Prechti raamat üksikasjalikke poliitikaplaane. Nii see siiski ei ole – Precht lendab kusagil keskmisel kõrgusel, konkreetsete tegevuskavade ja filosoofiliste visioonide vahevööndis. Mõnes küsimuses – baaspalga kõrval näiteks tulevast liiklus-, haridus- ja perearstisüsteemi kirjeldades – võib ta olla üsna detailne. Teisalt jäävad mitmed ajastu- ja geopoliitikaküsimused (ülemaailmne ebavõrdsus, vanade ebajumalate tagasitulek, kliima) tema fookusest lihtsalt välja.

Kuid Prechti üldisem vaade inimesele ja tema vabadusele on filosoofiliselt pigem kõrgelennuline. Selle tõukepinnaks on saksa filosoofilise antropoloogia traditsioon (millesse kuulub ka üks teine mullune TLÜ kirjastuse väärt raamat, Peter Sloterdijki „Jumalahullus“). Selle, väljaspool saksa keeleruumi ülekohtuselt vähe tuntud traditsiooni keskmes seisab arusaam inimesest kui puuetega olendist, kes oma defektide kompenseerimiseks on loonud kultuuri ja selle asutused, need aga võivad ta lõpuks oma raudpuuri vangistada.

Saksa idealismist pärineb ka Prechti keskne teema – inimese autonoomia ehk enesemääramine, tema vabadus ise mõistlikult otsustada, mida teha ja kelleks saada. Selle alla kuulub ka õigus „informatsioonilisele enesemääramisele“. Eesti lugejale võib see fraas seostuda Jaak Aaviksoo seisukohaga, et riigil (selle esindajatel) on oma reaalpoliitiliste huvide nimel õigus valetada.

Prechtil tähendab see aga üksikisiku õigust otsustada, mida teised temast teada tohivad. Konkreetsemalt tähendab see õigust kontrollida, kuidas suurfirmad inimeste kohta kogutud andmetega ümber käivad. Andmekaitse ja veebiprivaatsuse asjus on sakslased palju tundlikumad kui ameeriklased, eestlased või skandinaavlasedki.

Kui Precht kõneleb inimesest, tema eneseteostusest, enesemääramisest, eneseväärikusest, enesetõhususest, on tema fookuses eeskätt jõukas maailm ja veelgi täpsemini: sakslane, Saksa poliitika ja Saksa ühiskond. Aga selles on pigem üks raamatu voorusi, sest inglise keele domineerimise tõttu oleme kaotamas kontakti sellega, kuidas sakslane mõtleb.

Prechti mõtlemise juured on kantiaanlikus liberalismis ja tema põhimureks uue digimaailma ees on ikka seesama instrumentaalse ehk abinõukeskse mõistuse ülemvõim, mille üle kurtsid Adorno ja Horkheimer, ning tehnika raamistik (Gestell), mille üle kurtis Heidegger – oht, et algselt vahendina kavatsetu muutub eesmärgiks iseeneses. Konkreetsemalt avaldub see selles, et digiajastul käsitletakse kogu elu probleemide reana, millele tuleb leida digilahendused, ning kõik see, mis on mõõdetamatu ja kvalitatiivne, taandatakse mõõdetavale ja kvantitatiivsele. (Meenutatagu vaid äsjaseid muresid humanitaaria ülalpidamise pärast.)

Ühesõnaga, Prechti põhimure on võimalus, et kaotsi läheb inimese autonoomia, võime ise oma sihte seada, oma soovide üle ise otsustada. Ühe näitena valdkonnast, kus robotid ja tehisintellekt inimväärikust alandavad, toob Precht mõnel pool vanadekodudes juba kasutatavad kaisurobotid, mis simuleerivad ja stimuleerivad elavaid tundeid. (Meenutatagu nüüd värsket teadusuudist filosoof Tõnu Viigi osalusest intiimrobotite väljatöötamises.) Kuid erinevalt oma suurtest eelkäijatest on Prechti stiil kergejalgne ja žurnalistlik.

Prechti missioon pole meie hirmutamine, vaid hoopis pessimismi-fatalismi tõrjumine. Selle nimel vääristab ta poliitika utoopilist mõõdet, mis eriti viimasel kolmekümnel aastal on põlu alla langenud. Selles on üheks tema mõttekaaslaseks suur iiri utoopiline sotsialist Oscar Wilde, ning vastavalt sellele on Prechti utopism estetistliku maiguga. Kui rahateenimine ei pane enam kõiki rattaid käima, millega siis inimene oma elu sisustama hakkab?

Raamatu pealkiri osutab ühele mänglevale passusele Marxi ja Engelsi „Saksa ideoloogias“, kus kirjeldatakse inimese olukorda tööjaotusejärgses kommunismis – igaüks võib ööpäeva jooksul pidada oma äranägemise järgi mitut ametit: küttida, hoida karja, püüda kala, olla kriitiline kriitik. Aga Precht ei ole vasakradikaal – ta ei usu kapitalismi kaotatavusse (lk 271). Kapitalismi nüristavusele ja ebainimlikkusele osutasid vanasti ju ka konservatiivid (kuigi on selle ammu unustanud).

Ja Precht on konservatiivne selles mõttes, et keeldub ohverdamast inimsust digitaalsele masinavärgile ning tahab säilitada kõike seda, mis inimlik: käsitööd, keelemõnu, mälu, uudishimu ja kannatlikkust, erootikat ja und, söömist-joomist ning füüsilisi kogemusi. Ta kutsub üles väärtustama „kohalolu“, käegakatsutavat maailma, argielu ja rutiini, säilitama uudishimu stiimulitest küllastunud maailmas, viljelema tegevusi, mille siht on neis enestes ja millel puudub väline otstarve – selliste musternäiteks on ikka olnud kunst ja mäng. Aga ta on vastu inimese lapsestamisele selles mõttes, et tema eest kõik ära otsustataks, kõik valikud langetataks ning et temalt võetaks vastutus.

Prechti utoopia on kaasakiskuv, see võib leida isegi haakumispinda Saksa seadusandjate seas, kannustada neid suurematele ambitsioonidele igapäevases poliitilises sumpamises, ning seeläbi muuta maailma. Prechti piiratus – mis võib olla isegi teadlik – seisneb tahtmatuses võtta tõsiselt inimsuses endas peituvaid tumedamaid deemoneid. Näiteks peab ta kõikjal pead tõstvat tribalismi-populismi (konkreetsemalt AfD ja Pegida näol) millekski teisejärguliseks, ebareaalseks ja tuletuslikuks – millekski, mis „ei peata maailmaajaloo kulgu“ (lk 99).

Kuid nagu ta ise möönab, „kui keegi peab mingit olukorda reaalseks, siis on selle tagajärjed reaalsed“ (lk 103), ning seetõttu võivad ka ebareaalsetest põhjustest sugenenud hirm, viha ja umbusk anda reaalseid tagajärgi. Sellegipoolest mõjub Prechti hoogne utoopia vabastava ja värskendava puhanguna digifirmade tehnooptimismi ning sellele vastanduva digifatalismi vahel. Me ei pea alistuma digikapitalismi diktaadile, vaid suudame selle veel oma poliitilise kontrolli alla võtta.