Toomas Jürgenstein: humanitaaria vaikne alistumine (2)

Kuulasin laulus kostvaid kibedaid sõnu, mõtlesin Mari Kalkunile, keda olen aastaid tagasi õpetanud ja äkki tabasin end ootamatult minevikku vaatamas. Püüdsin ajas tagasi minnes meenutada, kas ma  julgustasin Mari poole sõnagagi astuma rahvalauliku-muusiku teele, see oleks olnud endastmõistetav, sest tema eeldused ja anne selleks valikuks paistsid kilomeetrite taha. Kui ma seda ei teinud, kas olin juba siis humanitaarse elukutse esiletõstmisest loobunud ja olnud õpetajana rahvusteaduste vaikses alistumises mõnevõrra osaline. 

Rahvusteadustest, teadusraha jagamisest, koefitsientidest ja teaduse rahastamisel üldiseks eesmärgiks seatud ühest protsendist SKPst on viimastel nädalatel palju kirjutatud. Ehk on eestikeelse humanitaariaga tegelevate teadlaste olukorra üldistavaks kirjelduseks üks parimaid kujundeid professor Rein Veidemanni Eesti Keele Instituudis  korraldatud ümarlaua sissejuhatuseks peetud kõne pealkiri „Hing paelaga kaelas“ (ERRi uudised, 02.02.2020).  Samal teemal on ilmunud mitmeid artikleid (Johanna Ross, Tiit Hennoste, Neeme Näripä, Krista Kodres jt), presidendile ja valitsusele on tehtud avalik pöördumine ning tunnistan, et  ei oska esitatud argumentidele midagi olulist lisada. Ehk siis ainult juba esimeses lõigus väljendatud tunnet, et võibolla algas humanitaaria vaikne alistumine juba mõni aeg tagasi.

Folklorist, laulja ja luuletaja Aado Lintrop, kelle blogipostitus oli üks  humanitaaria seekordne ärkamine alguse sai, on pessimistlik ja kurb: „Mis edasi saab? Olen väga mures kõigi oma nooremate kolleegide pärast, kes jäävad kas päris ilma tööta või hakkavad enam-vähem sama tööd tegema poole väiksema raha eest.“.

Mõtlesingi, millal ma viimati ütlesin naljatlevalt mõnele õpilasele, et sinust võiks saada hea arhivaar, rahvaluuleteadlane, filoloog või eesti usundi uurija. Ja pean tunnistama, et ei suutnud seda meenutada. Tõsi, paar korda olen mõne õpilase filosoofilist võimekust esile tõstnud, kuid samas kiirustades maininud, et head filosoofid võivad olla väga mitmekesiste elualade inimesed. Tulevastest elukutsetest ja haridusvalikutest rääkides olen viimased kümmekond aastat pigem suu kinni pidanud, elanud kaasa humanitaaria valinud õpilaste võitlusele rahaliselt väärikalt elada. Ja tõdenud, et Marju Lepajõe mõtiskluses filmis „Päevade sõnad“, kus ta arutleb ainult kerge irooniaga kui palju maksab üks tõlgitud Descartes΄i meditatsioon, on midagi tänasele maailma väga omast.    

Kirjeldatud mälestusi elustades olen mõelnud, et viimastel nädalatel diskuteeritavad rahastusotsused on tegelikkuses vaid jäämäe tipp. Et sellised otsused üleüldse võimalikuks saaksid, eelneb nendele ilmselt humanitaaria aeglane alistumine juba üldhariduskoolides. Ja võibolla on selle üheks tunnuseks humanitaaria kui halvasti makstud ja stressirohke elukutse soovitamisest loobumine õpetajate poolt. Vähemalt paarilt kolleegilt küsitud tagasiside sellest räägib.  

Teoreetiline füüsik Piret Kuusk kinnitab oma hiljuti ilmunud raamatus „Aegruum“ selgelt, et kui me ei mõtle enam eesti keeles, oleme rahvusena kadunud. Mulle tundub, et humanitaaria alistumise peatamise üheks eelduseks on sellega seotud murede tajumine võimalikult erinevate elualade poolt. Muutunud hoiaku piltlikuks näiteks võiks olla ükskõik mis aine õpetaja poolt pillatud repliik mõnele muusikariistaga kokkukasvanud õpilasele: „Rahvalauliku-muusikuna võiksid sa edasises elus paljudele rõõmu pakkuda!“