Tellijale
Nädala plaat. Ruttab aeglaselt keset üksildasi masse
21. veebruar 2020, 16:31
/nginx/o/2020/02/21/12956733t1heca5.jpg)
Ekstsentrilises Tame Impalas on midagi, mis kõnetab nii avangardiiharaid audiofiile kui pisut vähenõudlikumat striimimispublikut. Pärast viie aasta pikkust pausi ilmunud, oma diskograafia neljandal albumil demonstreerib ta ilma suurema vaevata, kuidas psühhedeelsest kosmoseessentsist saab aurutada vägagi popi ja kõrvasõbraliku albumi, mille mitmekihilisusele ja fantaasiale pole samuti vähimatki ette heita.
Kümmekond aastat tagasi autsaiderina otse keset globaalset muusikamaailma prantsatanud Tame Impala on 34-aastane austraallane Kevin Parker. Parker teeb oma bändis kõik sada protsenti ise. Ise kirjutab, ise esitab, ise salvestab, ise produtseerib. Saatemuusikuid kasutab ainult tuuridel. Salapärase habeme ja lõõmava pilguga meest ei maksa siiski mingiks eksperimentaalseks müstik-üksiklaseks pidada. Ta on teinud koostööd teiste hulgas nii Mark Ronsoni, Lady Gaga, Kanye Westi kui Travis Scottiga ning aidanud nende loomingul paista läbi oma originaalse maailmatunnetusperspektiivi. Parker ise arvab, et keerulist pole siin eriti midagi. Oma häälest näiteks annab poole sekundi jooksul laduda 700 erinevat kihti ning see ongi ettevõtmine, mis talle isiklikult väga meeldib. Endisele kosmoloogiatudengile Parkerile on südamelähedased tohutud vahemaad ja tühjus, kaugete tähtede valgus ning selle raskesti hoomatava kontseptsiooni muusikalisse keelde ümberpanemine. Minu jaoks on ta ehk sedasorti mees, kes soovib olla pigem teleskoobi sees kui ees.