Ei karjet, ei kõmakat, matkaja lihtsalt kadus teelt

Seda rada hüütakse «leiva teeks» ehk Viel de Pan. Iidsetel aegadel kasutasid kitsast mäeküljel kulgevat rada viljasmugeldajad, kes tahtsid Veneetsiale maksude maksmisest kõrvale hiilida. Nähtavasti küllalt edukalt, sest tee tallati sisse pikk ja lai. Kohati lausa kaherealine! Võrreldes enamiku matkalõikudega Alta Via 2 jooksul on nii hea tee puhas luksus! Sile ja liivane, kuristiku ja sinu vahele jääb enamasti murumätas ning rada kulgeb ka samal kõrgusel suurte tõusude-laskumisteta. Avatud mäeküljel see kohati küll on, aga enamasti ootab kukkudes õitsev aas, mis mõjub ka järskude kallete puhul kuidagi pehmelt, armsalt ja sõbralikult. Vähemalt teoorias.

Vigastatu teel

Eriti vaimustavad sel teekonnal on muidugi vaated – tulles Pordoist ja suundudes Malga Ciapelasse, jäävad paremale Marmolada aasta ringi valged nõlvad. Org on aga kumerate muruseljandike labürint, tõeline muinasjutt. Loodus on siin nii ebamaistelt ilus, et paratamatult peatud, et seda põhjalikult nautida. Jooksu pealt pole ju aega kõike tähele panna.

Asusime teele küllalt vara hommikul, nii polnud matkajaid ülemäära palju, mõned niisama jalutajad lisaks. Tee oli hea, mistõttu otsustasime tempot teha. Ning kilomeetrid läksid ludinal.

Esimene üllatus, mis hasarti ja hoogu veidi maha võttis, oli kurvis istuv matkaseltskond, kõigil näod murepilves. Kuulsime, et üks meestest oli äsja jala nii pahasti välja väänanud, et käia ei saa. Mis teha, mägedes juhtub, eriti just seal, kus tee valvsust uinutavalt hea – unustad nina taeva poole, ei pane rajaviga tähele ja ongi väänatud.

Liikusime endiselt tempokalt. Mõne aja pärast oli meist eespool teel vaid üksainus matkasell – halli-punasega kostüümis, valge nokats peas, silmanähtavalt heas vormis, kulges kindlal ja kiirel sammul. Ega matk pole mingi võidujooks, igaüks sammub omas rütmis ja teisi austades. Mööda minna polnud meil plaaniski, meile seltskond sobis.

Kord nähtav, kord peidus