Arbuja poeg Juhan Viiding

Ega neid arbujate poegi palju olegi, kolm tuleb kokku ja tütarlapsigi jätkub täpselt ühe käe sõrmedel üles lugeda. Tähtis on, et nad kuuluvad meie eestiaegse haritlaskonna teise põlvkonda ja nõukogude aeg pitsitas selle tähtsuse mitmekordseks. Kasvõi niisuguses kohas kui ETV maalimissaal muutus melu kontrolli all olevaks, kui oma laeta konkus joonistas saatele kavandit Kersti Merilaasi (1913–1986) ja August Sanga (1914–1969) tütar Liina Pihlak (1937–2019).

«Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli. Ka magades.» (Jüri Üdi ja Juhan Viiding, «Kogutud luuletused», 1998, lk 300) Oleks nagu Juhani vastus eelnevale. Kuid millele? Juhani isa Paul Viiding (1904–1962) kirjutas neljaosalises luuletuses «Õnn» oktoobrikuises Loomingus aastal 1957:

Poeg, sa küsid minult, mis on õnn?

Katsun vastata. /.../

Õnn on ajaloolisest rämpsust

põhjani puhtaks tehtud teele

rajada hoone, võimas ning helge

sotsialistliku ühiskonna. /.../

Õnn, mu poeg, on tohtida ütelda: m e i e !

Mõeldes sellega kõiki neid, keda juhib

kommunismi ideede valgus.

Lehte Hainsalu, kelle raamatust «Kellakuuljad» (lk 472, 2001, 2007) laenan ma selle mõttekäigu, jätkab: «Nutta oleks tahtnud. Juhanil vendi ei olnud, too laul oli talle. Kas ta mäletas seda? Kas seda oli võimalik unustada? Oh poegi, kes peavad häbenema või välja vabandama isa loomingut, kuigi see on isa ellujäämisluuletus, ja teisi poegi, kes häbenevad ennast, suutmata ületada isa!»

Siin on Juhani enesekehtestamise tee alguspunkt ja «salanime» Jüri Üdi vältimatu sünnikohustus. Ja sarnaselt isaga, kes luule lugemiseks ronis toolile, kohtame Juhanit sageli mõnel kõrgemal kohal (aknalaual) seltskonnale tooni andmas. Ka isa ja poja väike vastupanuvõime alkoholile ei ole tähtsusetu.

Ikka ja jälle kangastub mulle Juhani luules 14-aastase poisi lein isa Paul Viidingu matusepiltidelt. Ei, mitte nendel, mis kujutavad rahvasumma Draamateatri ees (mis sümboolne käeviibe tulevikku!), vaid Metsakalmistul, kus pere on koondunud kobarasse, igaüks leinab üksinda, ainult Juhan on haaranud kahe käega õe Mari käerandme omale toeks.

Seegi kujutlus on osa minu kui tavalise luulearmastaja leinast, mis tabas meid veerand sajandit tagasi. Selles puudub süütunne, on vaid lein Poeedi otsusest. «Kõrges rohus suures rahus tillukene mees.» Tsiteeritud rida pärineb luuletusest, mis lõpetab tema kogusid «Elulootus» (1980) ja «Osa» (1991).

Selles luuletuses nad kattuvad: isa ja poeg. Võtan riiulist Juuru kirikuõpetaja Jüri Bärgi (1940–1999) ettekande teksti Masingu konverentsil Lipal (1999). Ja ennäe! Juba teisel lehel: «Võib arvata, et [Uku Masingu] isik ja tema tööd-tegemised annavad leiba mitmetele uurijate generatsioonidele, aga ilmselt jääb ka tema puhul kehtima see, mida Juhan Viiding on kirjutanud: «Võtke minult mu tiivad, monteerige endale külge, vaadake, kuhu nad viivad teid, te rasvased hülged» (peab olema: «Kiskuge küljest mu tiivad»). Just nimelt monteerige, sest orgaaniliselt seda vaimu, mis seda meest andis ühendada, ei anna ei kultuur[iga], ei kultuurilooga, ei kirjanduslooga, ei usundilooga, midagi ilmselt jääb alati puudu.»

Nii ka Juhani puhul. Mis sõnumi tõi meile «Realistliku ingli laul» peale talvikliku lõpu? Võib vaid oletada, millised tiivad andis Juhanile ta onu Märt Laarman (1896–1979), lõigates linooli Juhani luuletuse! Pani sündinud plokkraamatu ühte ritta kasvõi Underi «Käik tuultesse» (1938) ja enda «Kylmade ruba’iidega» (1939)! Nõukogude ajal oli igal hingekarjasel oma väike jüngrite (lugemis- ja paljundus)ring: Uku Masingul, Elmar Salumaal, Kalle Kasemaal, Vello Salumil ja ka Jüri Bärgil ning Evald Saagil.

Milline oli vaimsus, mis Juhanit tema Juuru külaskäikude viimasel päeval ümbritses? Väidetavalt kuulus Bärgile kõige täiuslikum Masingu paljunduste kogu. Luges Juhan neid? Bärgi matusekõnedest räägitakse legende. Iga hingekarjane on pihiisa, kasvõi järelehüüde koostamisel. Lihtsam ja täpsem oleks koos väikese printsiga sõnastada: «Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled.»

Kas Jüri Bärg ei tundnud ära Poeedi kimbatust nõukogude olustikus hästi töötanud näitlemis- ja kirjutamisstiili sünteesil baseeruva ja vabanevas Eestis aegamisi, aga siiski tuntavalt muutuva konteksti vahel? See kippus ju kuristikuks muutuma laulva revolutsiooni päevil? Balti keti aegu?

Või küsis Juhan sarnaselt Betti Alveriga: «Ega sina, Aili, ole seal laadal kisamas?» (Aili Paju, «Betti, kibuvits õitseb», 2006, lk 121) Kas siin peaks kõnelema pisidetailideni välja timmitud elitaarsusest? Saame tõdeda koos Leonhard Lapiniga novembri Loomingus 2008, et «Juuru kiriklale ja õpetajale langes nagu mingi sünge vari peale Juhani lahkumist». On see hüübimatu vere lõhn, millest peab lausa 25 korda läbi kasvama värske rohi, et tast rääkida?

Tulin Toompealt pildistamast päikesetõusu vanalinnas ja sattusin suvepäeva hakul pildile, mida ilmselt ei oleks tohtinud näha: Draamateatri vastas trotuaari äärekivil kõikus nagu tuules või transis sõnu ümisev Juhan Viiding – silmad kinni. Põikasin paremale endise postkontori poole ning mõne hetke pärast heitsin pilgu tagasi. Juhani habras kuju oli juba Laste Maailma ees. Ikkagi segasin.

Vahel saadabki häbi mõne pildi nägemist või pildistamist. Nagu 1982. aastal, kui juhtusin Jaan Pihlaku (1956–1991, temagi lõpp on hämar!) režissöörikäe all sündiva «Väikese luulesaate» Juhan Viidinguga salvestuse proovile. Saluudi plõksud tundusid püssipaukudena selles vaikuses.

Seesama fotoaparaat Saluut, mille venelased viksisid rootslaste «Hasselbladi» pealt maha ja mille kosmosevariant jäi Kuule, astronaudid tõid Maale ainult kassetid pildistatud filmidega, sai venelaste käe all lärmakaks metallikolakaks. Libisesin välja stuudiost ja peitusin ETV keldrisse, kus pimikus oligi mu alaline koht järelemõtlemisteks.

Juhan Viidingu «Väike luulesaade» (1982), «Trammisõit» Kadrioru 3. liinil temaga (1993, režissöör Gerda Kordemets) ja muidugi «Vaba vaimu saadik» (režissöörid Jaanus Nõgisto ja Aile Ellmann, 1998) ongi vast Juhanist kõik, mis sunnivad mind alati ETV ekraani külge kleepuma. Juhaniga «Hamlet» tekitab minus tänaseni segadust: Hamleti kuju laudilmal, taustal Poeedi särav latentne kujutis. Kes keda?

Jüri Üdi kaudu end kehtestanud Juhan Viiding loeb raadios isa Paul Viidingu vähetuntud loomingut alles 1981 ja 1994. Meenub Juhani kiri Uku Masingule kui tõlkijale, sooviga lavastada Rabindranath Tagore’i «Postkontor». Juhan «õpetas minule, Toltsile, Keskkülale, ja arvan, et veel mõnelegi teisele komisjonikauplustes käimist, kus tollal oli veel rohkesti saada odavat, ent kõrgekvaliteedilist eestiaegset rõivastust». Nii meenutab Leonhard Lapin eestiaegse kasvatusega Juhani kunstnike välimuse suunamist salongikõlblikumaks.

Veerand sajandit kestnud lein hajub reahaaval kirjanduslukku, võlad Juhan Viidingu mälestuse ees on püsivamad. Puuduvad monograafia, käsitlus Poeedist lavastajana, näitlejana nii raadios kui ekraanidel (film ja ETV) ja Hasso Krulli kanoniseerimiskatse ootab alternatiivseid lähenemisi Juhani luulepärandile. Et pisut vabaneda Jüri Üdi pantvangiks olemisest?

Ivar Ivask (1927–1992) märkas juba 1974. aasta Manas Juhani luule kohta virildunud ütlematajätmisi nõukogudeaegses sünkroonkriitikas («Tähtede tähendust tunda», lk 269, 2003). Kusagil on pais, mille taha on kinni jäänud Juhani nooruse luule, osa laulutekste ja, oh üllatust!, ka murdes kirjutatu: raamatus «Juhan Viiding, eesti luuletaja» (2010) on päris lõpus (ilma viiteta sisukorras) pühendusluuletuse autograaf «Tädule 85-ks juubeliks. 13.05.1965».

Tädu (Juhani pandud nimi; Anna Kann 1880–1973) elas Viidingute peres 1947. aastast kuni surmani ja aitas «maja ja lapsi pidada». Rohked mälestused (vahel hämmastavate pisifaktidega) ühistest kangelastegudest Juhani/Jussiga elavad aja möödudes üha priskemalt – ainult Juhanile kõige olulisemad inimesed vaikivad, peale Mari Tarandi ja ta armsa raamatu «Ajapildi sees» (2008, 2009, 2017). Raamatu kolm trükki näitavad sedagi, kui väga me vajame lugeda midagi head ja siirast Juhan Viidingust.

«See ilmaliku pihi / tuntud võimalikkus / on võimaluste äralõikamine / me sillutame tee mis endast väljub / ja sellega üks teine tee on kinni» (lk 145).