Otse silmapiirini ja siis paremale. Helsingi motomessist, ja mitte üksnes mootorratturitele

Pigem, mida edasi, seda suurem mess tundub. Kindlasti leiab maailmast veel mastaapsemaid mootorrataste kogunemisi. Ja kindlasti ei ole Eesti messidega harjunu ettekujutus suurusest adekvaatne mõõdupuu. Aga see ei vähenda vee alla vajumise tunnet. Sa saad kohe aru, et ka parima tahtmise juures jõuad näha ainult mingit osa. Ja nutmaajavalt suur hulk mootorrattaid jääb nägemata, proovimata, pildistamata, hoolimata sellest, et kõik nad on siinsamas, lihtsalt ootavad, et palun, astu ligi, proovi, mis tunne on. Kui võtta kõik kolm päeva, siis oleks võib-olla lootust. Mul on üks päev.

Kuidagi tuleb sellega leppida. Nii minul kui ka mootorratastel. Mul on siiamaani kahju kõigist Indianidest. Ma nägin neid ainult kaugelt. Indianid on tõesti ilusad. Aga ma tõmbasin nad ohates nimekirjast maha. Mitte küll kohe, aga päeva edenedes sain aru, et inimlik suutlikkus on piiratud, kõigiga ma ei kohtu. Samamoodi jäi proovimata Triumph Rocket 3, kogu siseringrada ja maailma kiireim printer (ehk tippvarustuses politseiratas, mis Soome politseiniku suusõnalistel andmetel põhineb Kawasaki H2-l). Ma otsustasin, et teen panuse püüdlikule süsteemsusele ja käin läbi kõik suuremad margid, vaatan üle, mida nad on eksponeerinud, ja teen ülevaate pigem tavalisest kui erakordsest. Kui mitu inimest ostab Triumph Rocketi? Väga vähe on neid. Aga kui mitu läheb poodi kindla veendumusega tulla sealt tagasi BMWga? Päris palju, nagu selgub viimastest andmetest – BMW müüs eelmisel aastal 175 162 ratast.