Millegipärast valitseb ajakirjanduses kujutlus, et vanainimesed on ühiskonnale koormaks, justkui nad oleksid kõigil jalus ja ülepeakaela veidrikud, heitis 60+ peatoimetaja Eve Rohtla kriitikanooli meedia suunas Postimehe taskuhäälingus «Kvaliteetminutid».

«Üldine meediakuvand on selline. Kuigi tegelikult kirjutatakse ka väga elurõõmsatest, lustilistest, särtsu täis 60+ inimestest või 60. eluaastale lähenevatest inimestest. Võtame ridamisi tuntud Eesti lauljaid ja näitlejaid. Kuidas sa saad võtta, et ta on ühiskonnale jalus ja ristiks kaelaks?» küsis Rohtla.

Omaette probleem tekib sellest, et ajakirjandust teeb hulganisti noori inimesi, keda ei pruugi üldse huvitada see, mis on olnud enne neid. Aimar Altosaar tõi välja, et kui veebilehekülje kasutajaskond on laiem, siis paberlehte loevad enamasti vanemad eagrupid. Toimetused peaks lehe kokkupanemisel sellega arvestama.

«Ma olen alati olnud üsna kuri,» kirjeldas Altosaar oma reaktsiooni, kui ta näeb mõne päevakajalise loo juures pilti tuvisid toitvatest vanaprouadest või üsna viletsa olekuga härrasmehest plangu najal. Altosaare sõnul on see stigmatiseeriv. Sellised pildid vaestavad arusaama vanadusest ja küpsusest.

«Ma ei ole selline inimene, kes kohe reageerib ja sööstab ajakirjandusse, et nüüd on midagi väga halvasti, aga olen saatnud valvetoimetajale märkuse, et palun-palun vahetage, otsige mõni teine pilt,» sedastas Altosaar, et muutus mõtlemises ja käitumises on siiski võimalik.

Kuula saatest, millised probleemid on meeediakajastuse kõverpeeglis ja kuidas neid lahendada, kas seenioritele suunatud omaette väljaanded on halb toon ning kuidas saada võitu vanainimeste hädaldamisest ja noorte ükskõiksusest.

Kommentaarid
Copy