ARVAMUS ⟩ Paks laps – ilus laps?

Virge Treiel, treener, ema ja vanaema, endine kehalise kasvatuse õpetaja:

Seda, et vähem lapsi trenni jõuaks kui kümme-kakskümmend aastat tagasi, ma öelda õnneks ei saa. Nii minu kui ka teiste treenerite juures käib väga palju lapsi. Võib-olla on need siis lihtsalt õige mõtlemise ja õige eluviisiga lapsed? Ühed lihtsalt hoolivad oma tervisest ja teised mitte.

Kindlasti aga on laste ja noorte seas rohkem ülekaalulisi kui kümme-kakskümmend aastat tagasi.

Paari aasta eest lastega Tartus võistlustel käies vaatasin staadionil, et ülekaalulised poisid on vabatahtlikult trenni tulnud. Siis aga selgus, et need on kõige tavalisemad Eesti kaitseväe ajateenijad. Toona mõtlesin küll: kas need on siis keskmised eestlased, kõik ülekaalulised? Kus on Eesti riigi silmad?

Ülekaalu põhjus on lihtne – süüakse liiga palju ja liigutatakse liiga vähe. Ometi tundub, et sellest ei taheta aru saada. Lapsed aina istuvad ja näpivad telefoni, vanemad ei võta aga midagi ette, et seda muuta. Kas emad-isad siis ei mõtle lapse tervisele või arvavad tõesti, et “paks laps – ilus laps”? Või leiavad, et “küll on tore, et lapsel on hea söögiisu”?

Mõistsin juba 15 aastat tagasi, et mina kõiki inimesi õpetada ei suuda. Kui nägin, kuidas üheaastasele lapsele, et ta bussis rahulikult istuks, anti kätte krõpsupakk, mõtlesin, et ma lihtsalt ei jaksa alati sekkuda. See, et lapsed paksuks lähevad, on vanemate tegemata töö tagajärg.

Kui vaatan oma last, siis mulle tundub, et tänapäeva noored vanemad mõtlevad natuke rohkem, mida oma lastele süüa-juua anda ja mida mitte.

Eks minagi vaatasin, aga meie põlvkond, kes tuli nõukogude ajast, ei tahtnud oma lastele väga palju asju keelata. Ma väga loodan, et tänapäeva noored on natuke targemad.

Olen kuulnud arvamust, et magustatud joogid kui kurja juur tuleks seaduse tasemel ära keelata. Mina selliseid keelde ei poolda. Küll aga tuleks otsustajail aru saada, kui oluline on see, et koolis oleks piisavalt kehalise kasvatuse tunde. Laps ei jaksa ju ka muid aineid õppida, kui ta end füüsiliselt ei liiguta.

Kahest-kolmest kehalise kasvatuse tunnist nädalas jääb ilmselgelt väheks! Selline tund, mis võimaldaks lastel liikuda, peaks tunniplaanis olema iga päev. Seal ei pea ju ilmtingimata kaugust hüppama või jooksma, võib ka näiteks tantsida. Keha ja vaim on ju seotud.

Tartu Raatuse koolis, kus mu tütar õpetajana töötab, saavad lapsed iga päev liikuda. Lisaks kehalise kasvatuse tundidele on nädalas kaks-kolm liikumistundi. See on väga mõistlik lahendus.

Mina pooldan hinnete panemist kehalises kasvatuses. Õpetaja ei hinda kõiki ühe mõõdupuuga, vaid vaatab lapse arengut, pingutusvalmidust.

Küsisin oma 80-aastaseks saavalt emalt, kauaaegselt kehalise kasvatuse õpetajalt Milvi Vissilt, kuidas ülesöönud lapsed liikuma panna. Tema leidis, et hinded kehalises kasvatuses on olulised. Võimalus saada parem hinne motiveerib last end rohkem liigutama.

Selleks, et lapsed rohkem liiguksid, peaks neil olema ka eeskujusid. See on üks põhjus, miks me vajame saavutussportlasi – et nemad oleksid passiivsetele lastele eeskujuks. Paraku pole meil süsteemi, mis aitaks andekatel sportlastel esile tõusta. Selle koha pealt saaks küll riik väga palju teha.

Elo Lember, perearst, MTÜ Orissaare Sport juhatuse liige:

Olukord on hull – ülekaalulisi inimesi on meil tõesti palju. Ülekaalust saavad alguse paljud terviseprobleemid. Paraku ei oska inimesed end kõrvalt vaadata. Nemad väidavad, et ei söö üldse palju, aga nende kehakaal ja toidukogused näitavad midagi muud.

Meie naised on tublid küpsetajad – teevad küll leiba, saia, küll kooke. Toitumisharjumused tulevad aga kodust.

Olen püüdnud kummutada inimeste arvamust, et ülekaal tuleneb tema lapsepõlvest või selle põhjuseks on ravimid. Tegelikult algab kõik söömisest, liiga suurtest toidukogustest. Palju on rõhutatud, et eestlased söövad liiga palju liha. Samas – liha üksi paksuks ei tee. Pealegi on liha tarvis, et B12 vitamiini kätte saada. Ülekaalu põhjustab süsivesikute rikas toit – sai, leib, kartul, makaronid, kus on palju süsivesikuid.

Poes on toiduvalik väga suur ja paksuks tegev toit on odav. Sai ei maksa ju midagi. Kui tahad aga teha tervisliku salati, panna sinna sisse avokaadot, oliive, hakkab see rahakotile.

Ka laste ülekaalulisus ja vähene liikumine on hirmus suur probleem. Kümme-viisteist aastat tagasi oli levinud arusaam, et maalapsed liiguvad palju – jooksevad ja mängivad õues. 

Tänapäeval nad seda enam ei tee – õues liikumist jääb üha vähemaks. Seega olen mina raudselt seda meelt, et igasse koolipäeva peavad kuuluma kehalise kasvatuse tunnid. Kahjuks seda vist niipea ei saavutata.

Kuidas lastes liikumise vastu taas huvi tekitada? Meie, täiskasvanud, peame olema eeskujuks ja utsitajaks.

Olen seda meelt, et kui laps on paks, siis on see puhtalt tema vanemate süü. Kui laps on harjunud krõpse ja kokakoolat saama, kes selle harjumuse siis tekitanud on?

Võib-olla peaksime hakkama lapsevanemaid koolitama? Usun, et iga isa ja ema tahavad oma lastele parimat, aga nad ei tea, mis see parim on.

Orissaare laste seas pole ülekaalulisus õnneks nii suur probleem. Eks meilgi ole neid, kes ainult kodus istuvad, silmad ekraanis kinni, ja kaloririkast toitu mugivad. 

Oleme aga püüdnud siinseid lapsi maast madalast liikuma saada – lasteaias tegutsevate liikumisringide kaudu, edasi juba algklassides nende liikumisharjumust tugevamaks muuta. Kes on harjunud liikuma, sellel kehakaaluga üldjuhul probleeme ei ole.

Marit Berendson, toitumisnõustaja:

Minu hinnangul on ülekaalulisuse “epideemia” põhjuseks teadlikkuse puudumine. Enamik inimesi küll teab, et tasakaalustatud toitumine on tervislik, aga samas ei tee vahet süsivesikutel, valkudel, rasvadel. Kuidas on siis üldse võimalik tasakaal saavutada ja mis kasu on sellest väitest, et tasakaalustatud toitumine on tervislik, kui ei osata seda tasakaalu luua? Tasakaal on kaalu langetamise ja hoidmise juures olulisim osa.

Minu meelest võiks koolides ammu juba olla eraldi toitumisõpetus. Toidust algab ju kõik pihta, toit on elu alus, kütus inimkehale, toit võrdub tervis, mis võrdub ka omakorda tervislik kehakaal. “Epideemia” vaktsiiniks on siis inimeste teadlikkuse tõstmine. Mina annan igapäevaselt toitumisnõustajana endast parima, et seda teadlikkust tõsta.