Jüri Laurson: haldusreform mitmekesistas linnas loomapidamist (1)
28. jaanuar 2020, 07:25
Eestis oli Tartu rahu järel 11 maakonda, pärast sõda oli mitmeid reforme ja 1991. aastaks oli loodud 15 rajooni, millest said uuesti maakonnad. Viis aastat tagasi sai jälle eesmärgiks korrastada Eesti halduslik-territoriaalne jaotus, kuid jaotus muutus vormilt segasemaks. Reformi tulemust võib kohati võrrelda Saatse saapaga, see on 115 hektari suurune saapakujuline ala Venemaa Petseri rajooni territooriumist, mis on sopistusena ümbritsetud Eesti alaga. Seda läbib Saatse–Värska tee, kus on lubatud läbi sõita autot või bussi peatamata. Jalgsi sinna minna ei või.
2017. aasta kaua vormitud haldusreformis toimusid omavalitsuste vabatahtlikud ühinemised ja sundliitmised. 5000 elanikku pidi omavalitsusel kokku tulema. Endise 213 asemel jäi 79 omavalitsust, neist 15 linna ja 64 valda. Reformimise eesmärk oli omavalitsuste pakutavate avalike teenuste parem kättesaadavus ja kvaliteet. Mõnes piirkonnas see nii ei läinud. Näiteks Viljandi maantee alguse endised TREF-3 ehitatud korterelamud ja 90 korteriga korterelamu Eerika endise puukooli ääres on Kambja valla alal. Linna piiril elavad pensionärid peavad Tartu linnaliinibussis sõiduks ostma bussipileti, asju aga ajama Kambja vallamajas.
Tartuga ühines 2017. aastal Tähtvere vald, mis tekitab parajat segadust nii teenustes, loomapidamises kui ka aadressides. Näiteks on reformimise järel nüüd minu ametlik aadress Viljandi mnt Tartu, Tartu linn, Tartu maakond, sihtnumbri järel Estonia. Kas tõesti ühest Tartust ei aita?
Linna piiril elavad pensionärid peavad Tartu linnaliinibussis sõiduks ostma bussipileti, asju aga ajama Kambja vallamajas.
Meenub Tartu laiendamine 1977. aastal, kui linnal oli kindel piir ja olid linna sisenevatel teedel linnavapiga tähistused. Praegu on linna piiri tähistust kohati võimatu paigaldada, sest kohati on linna territoorium sopistatud nagu Saatse saabas. Hea siiski, et teelõigu Viljandi ringist kuni Märjani võid läbida ükskõik kas autoga, jalgrattaga või jalgsi ning tohid ka seista ja puhata.
Kui toona linna piiri laiendati, keelati linnas ära loomade ja kanade pidamine. Karlovas oli mustlasel hobune ning õlletehas ja piimakombinaat kasutasid hobutransporti. Mõni pidas veel vaikselt kanu, kuid see ei tohtinud naabreid häirida. Eriti oli naabreid pahandanud hommikune kuke kiremine.
Viimase reformimisega muutusid loomapidamise võimalused linnas mitmekesisemaks. Nüüd on linnas peale lemmikloomade – koerte, kasside, hamstrite, merisigade, jäneste, madude, kilpkonnade, tigude – ja väiksemate põllumajandusloomade pidamise võimalikuks saanud ka suured sea- ja veisefarmid. Nähkem head, linnal kriisiolukorras omast käest võtta linnas toodetud põllumajandussaadusi, sealiha ja piima.