Suurepärased Eesti filmid vallutavad kinod

Rakvere Teatrikino osakonnajuht Brenda Pastimäe rääkis, et kohe on ekraanile saabumas mitu filmi, mis võivad publikurekordeid püstitada. “Panime esmaspäeval järgmise nädala Fred Jüssi filmi seansid müüki, kohe olid saalid täis. Kava pole veel täpselt paigas, kuid näitame nii kaua, kuni on nõudlust,” ütles Pastimäe.

Laiskust kiitev dokumentaalfilm loodusmehest filosoofist on juba praegu suurte linnade kinodes rekordeid purustanud. Kino eestvedaja lubas, et vaatajatele püütakse vastu tulla ja pakkuda seansse eri kellaaegadel.

“Olemise ilu” on võimas film. Sõnum, mida loodusmees levitab – vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga –, voolab vaatajani. Filmi režissööril Jaan Tootsenil on erakordne oskus mässida Fred Jüssi kaudu vaikuse malbus vaatajasse.

Kuigi istusin peaaegu päeva viimasel tunnil ühe Tallinna kino seansil ja neelasin väsinuna filmi, libises tund mööda imekiiresti. Ma ei tahtnud koju minna. Ei. Soovisin veel näha. Lastagu vaid selle fluidumis naudiskleda.

See on eriline film. Loodus ja elu. Vaikus. Lõputus. Saladusliku Kuu valgus. Filmis on mõned kohad eriti hullutavad ja võimsad. Nii ehedad. Aga neist ei saa rääkida. Neid peab nägema. Oma silm on kuningas.

Meditatiivne rännak, just niimoodi lubaksin endal seda filmi iseloomustada. Vaikigu saalis kõik, popkorni krõbin ... stopp, et see ei rikuks seda, mis voogab ekraanilt vaatajani. See on lugu, mis elab ja liigub. Inimeseks olemine saab kohe teise laengu. Vaikusest. Olemisest. Ilust. Elust.

“Sipsik” on populaarne, juba paljude koolide ja lasteaedade poolt broneeritud.

Brenda Pastimäe

Rakvere Teatrikino osakonnajuht

Kõik on imeline, kaunis ja suursugune. Kokku terviklik filosoofia. See, mida Jüssi räägib, kuidas ta seda teeb – nii oskab ja suudab vaid see mees. Teiste suurte öeldu kõlab tema omana. Kõik, mida ta on puudutanud, on ta osanud omaks teha.

Sõnumid ja sõnad Kuust, veevulinast, sipelga teest – need on taevalikud. Ta annab olevale ja olematule sisu. Mõõtme olevikule ja tulevikule. Isegi kui meie ei oska seda sõnastada.

Kui kinosaalist ära tulin, oli ühtäkki paus kõiges. Isegi mõtetes. Kuhugi polnud järsku kiiret. Ja siis läks mõte voolama: kumb olen – Kuu või tähtede inimene? On elutunnetus muutunud või sama? Kes ma siin maailmas olen – puu, kivi, tuul või taevas?

Südamega tunnetatud ja tehtud filme on kinno jõudmas teisigi.

Paari nädala pärast linastub juba oodatud režissöör Ergo Kulla “Talv”, mis on viimane peatükk Oskar Lutsu Paunvere lugude põhjal valminud filmide reas.

“Siis tuleb “Sipsik”. See on populaarne, juba paljude koolide ja lasteaedade poolt broneeritud,” sõnas Brenda Pastimäe. Eno Raua loodud kaltsunuku seiklused toovad kinno nii suuri kui ka väikeseid.

Teatrikino osakonnajuht ei osanud veel nimetada, mis on sellel aastal kinos teistsugust ja erilist. “Konkreetset vastust pole. Filmitegijate kohtumise üle läbirääkimised käivad, aga enne kui asjad paigas, ei saa midagi öelda,” rääkis ta.

Oscari-filmide kohtade sõnas kinojuht, et neidki võib kevadkuude jooksul näha. Praegustest kinodes näidatavatest filmidest kogub palju silmapaare kassahitt, krimimärulist komöödia “Pahad poisid kogu eluks”. Eile linastus Louisa May Alcotti klassikalisel romaanil põhinev romantiline film “Väikesed naised”, mis on ka mitme Oscari nominent. Ilmselt toob seegi kinosaali rohkesti vaatajaid.