Unenäoline fantasmagooria Rooma motiivil

„Kellata torn“ räägib pealtnäha täiesti fantastilise loo Nicolasest, kes 26. eluaastal asub ühtäkki taga otsima kooliaegset sõpra Brunot, kellest ei paista juba ligi pool aastat keegi midagi kuulnud olevat. Õigupoolest pole muidugi selge, kas Bruno üldse oligi Nicolasele sõber või hoopis põgus tuttav või oli ta jälle hoopis lähemal, kui Nicolas ise kunagi märganudki oli.

Otsingute keskmeks on üks linn salapärase kõrbega selle südames ning kõrbesse näib asja olevat ainult üksildastel uitajatel, pimeda juhiga sinisel bussil ja valgel tornil, mis sellel maastikul alati seisnud on. Lisaks kõikjale linna tungivale kõrbetolmule on seda kujutlusküllast ja salapärast maastikku vallutamas aga veel üht sorti tolm – vanade hauakambrite ja unustuse tolm, mille vastu liivgi on võimetu ja kuhu inimese jälg ei jää...

Paul Raud ent ei hoia kujutlusvõime ja peadpööritava fantasmagooriaga põrmugi kokku. Kui juba üksnes selle salapärase linna kujundist, kus vahemaid mõõdetakse korraga nii ljöödes kui ka penikoormates ning mis Eesti lugeja südant soojendades ajuti nii üht kui teist äratuntavalt tallinlikku või miks mitte ka tartulikku või... silme ette toob, võiks arvata ühe kaasahaarava rännaku jaoks küllalt olevat, siis ka romaani teiste peatükkide mosaiigikillud manavad silme ette sama lopsakad ja kujundiküllased maailmad, milles omakorda võiks piisata terveks eraldi raamatuks – olgu need siis omaette aegruume moodustavad osakesed linnast, nagu ooperimaja, Toomkool või koduse perefirma klaasist kiiskavad pilvelõhkujad, või siis hoopis mütoloogilised seiklused vanas talus labürintlike metsade keskel ning külaskäik lõunasse, pankrannikul kõrguvasse omaaegsesse oliivi- ja viinamarjamõisasse, mis põllukultuuride valikust hoolimata siiski Vahemerest üksjagu põhja poole näib jäävat.